Nartsissistlik perekond on psühholoogias suhteliselt hiljutine areng, kui teadlased mõistsid, et nartsissistlikes peredes kasvanud lapsed osutusid väga sarnaseks nende lastega, keda kasvatasid vägivaldsed või narkosõltlased vanemad, isegi kui lapsi pole kunagi väärkoheldud ega väärkoheldud. Seda tüüpi perekonnas iseloomustab pereliikmete omavahelist suhtlust isekus ja konkurents; vanemad tunnevad üldiselt rohkem muret oma õnne ja heaolu pärast kui oma laste oma ning seavad sageli õdesid-vendi üksteise vastu, et õhutada konkurentsi. Suhtlemine nartsissistlikus peres on sageli väga vilets ja väljaütlemata eesmärk on säilitada õnnelik välimus ja hoolitseda selle eest, et väljastpoolt oleks kõik täiuslik.
Iga nartsissistlik perekond võib olla veidi erinev, kuid need põhiprintsiibid leitakse üldiselt pereliikmete vahelises suhtluses. Nagu eespool mainitud, on seda tüüpi perede üks levinumaid aspekte vanemlik soov esineda. Sellises peres ei väljendata üldiselt emotsioone üldse ja saladusi hoitakse väga lähedal. Kui lapsi kiidetakse, siis üldiselt saavad teised vaadata nende õnnestumisi, mitte aga tingimata seda tüüpi inimesi, kes nad tegelikult on. Seda tüüpi peredes antakse sageli sõnum, et lapsed ei ole piisavalt head.
Piiride puudumine on teine levinud probleem, mida leidub nartsissistlikus perekonnas. Vanemlikud rollid ei pruugi olla selgelt määratletud ja privaatsust ei austata sageli. Sageli on põhjuseks see, et vanemad ei hooli laste tunnetest. Mõned hoiavad tegelikult lapse kiindumust seni, kuni laps õpib vanema vajadusi rahuldama. Need on vaid mõned kõige levinumad suhtedünaamikad, mida nartsissistlikus perekonnas leidub; sageli ei saa teised inimesed isegi aru, et see toimub, sest seda on nii raske täpselt kindlaks teha ja määratleda ning kuna perekond on nii mures positiivse kuvandi säilitamise pärast, et seda ülejäänud maailmale näidata.
Nartsissistlikest peredest pärit lapsed ilmutavad sageli ise sarnaseid jooni ja annavad selle lõpuks edasi ka oma lastele. Neil võib olla raskusi intiimsuhetega ning nad võivad teiste inimestega suhtlemisel ilmutada isekust ja kehva suhtlemisoskust; mõned kannatavad vihaprobleemide, madala enesehinnangu ja depressiooni all. Ilma psühholoogilise ravita on väga raske neist harjumustest lahti saada, kui need pärast selles keskkonnas üleskasvatamist nii sügavalt juurduvad.