Kirjanduses ja filmis järgivad lood üldiselt narratiivset struktuuri, mis on põhimõtteliselt loo jutustamise raamistik. Sellesse raamistikku kuuluvad konkreetsed elemendid võivad varieeruda, kuigi enamikul juhtudel hõlmab narratiivi struktuur ülesehitust, haripunkti ja eraldusvõimet. Sageli sisaldab lugu muid elemente, näiteks ekspositsiooni, milles esitatakse taustteavet, et lugejat või vaatajat orienteerida; ja langev tegevus või lõpp, milles loo elemendid hakkavad enne lõplikku lahendust mässitud saama.
Tüüpiline narratiivi struktuur võib olla umbes selline:
Sissejuhatus või ekspositsioon, milles tutvustatakse tegelasi ja seadeid.
Tõusev tegevus, milles hakkavad arenema probleemid ja tegelased peavad silmitsi seisma ebaõnnega.
Kulminatsioon, kus tegelased seisavad silmitsi ebaõnnega ja kas saavad sellest üle või saavad sellest lüüa.
Langev tegevus, mille käigus selgitatakse süžee üksikasju ja kulgevad kulminatsiooni tulemusel tegelased läbi.
Resolutsioon või lõpp, millesse süžeeelemendid on kokku keeratud ja lugu lõpeb.
Kõik lood ei järgi seda narratiivi struktuuri, kuid see on võib-olla kõige levinum struktuur, mida lood järgivad. Alamsüžeed võivad struktuuri keerulisemaks muuta ja mõned kirjanikud võivad otsustada jutustada lugu ebakorrapäraselt, et panna rõhku teatud sündmustele, tegelastele või teemadele. Populaarne tava näiteks filmides on alustada lugu lõpust, näidates vaatajatele kulminatsiooni tulemust. Seejärel läheb film tagasi, alustab algusest ja annab vaatajatele ülevaate sellest, kuidas see tagajärg toimus.
Teist tüüpi narratiivne struktuur, mis muudab loo jutustamise viisi, hõlmab in media res kasutamist, mis tähendab põhimõtteliselt alustamist keskelt. Kui selline lugu jutustatakse, leiab lugeja või vaataja end juba loo alguses tegevuse keskelt. Loo edenedes peab lugeja kokku panema sündmused, mis juhtusid enne narratiivi algust, ja sellest, mis sellest ajast edasi saab. Selline jutustruktuur võib tekitada lugejas rahutuse tunde, mis sobib konkreetse süžee, teema või tooni arendamiseks. Kirjanik riskib aga lugejat nii desorienteerida, et süžeeelementidel pole mõtet või need muutuvad loo edenedes järjest selgemaks.