Narratiivne suhtlus on suhtlusvorm, mis põhineb lugude kasutamisel teabe või arvamuste edastamiseks. Enamik inimesi on harjunud kasutama narratiivset suhtlust, kui nad jutustavad teistele inimestele oma elu juhtumeid. Narratiive kasutatakse sageli loo jutustamiseks, kuid neid saab kasutada ka teatud punkti argumenteerimiseks, teabe edastamiseks või väärtusliku konteksti loomiseks, mis selgitab tegevust või ideed. Narratiive kasutatakse sageli teiste arvamuste mõjutamiseks nii üldises inimestevahelises suhtluses kui ka reklaamides. Arsti elukutse on peaaegu alati tuginenud patsiendi jutustustele erineval määral, kuigi see muutub vähem vajalikuks, kuna arenenumad diagnostikavahendid ja meetodid on välja töötatud.
Narratiivse suhtluse üks lihtsamaid eesmärke on minevikusündmuste jutustamine. Isikliku identiteedi paljud aspektid on määratletud inimese kogemuste ja nende kogemuste sotsiaalsete mõjudega. Nende jagamine teistega narratiivse suhtluse kaudu on tavaline ja oluline sotsiaalne protsess, mille käigus inimesed õpivad tundma teiste elusid ja kogemusi. Jutuvestmine võib pakkuda meelelahutust sotsiaalsetes olukordades ning hea jutuvestja võib omandada märkimisväärse sotsiaalse staatuse tänu oma huvitavatele elukogemustele ja oskusele neid huvitavas jutustavas vormis edasi anda.
Paljusid narratiive räägitakse muul eesmärgil kui lihtsalt inimeste meelelahutus või minevikusündmuste jutustamine. Mõnda narratiivset suhtlust kasutatakse punkti toetamiseks või teatud teabe kontekstualiseerimiseks. Inimene, kes üritab argumenteerida näiteks tubaka suitsetamise vastu, võib jutustada loo sõbrast või pereliikmest, kes suri kopsuvähki. Selline narratiivse suhtluse kasutamine võib olla tõhusam kui lihtsalt faktide ja statistika tsiteerimine, sest see annab arusaadava kogemuse. Paljud tele- ja raadioreklaamid kasutavad narratiivset suhtlust, rääkides lugusid sellest, kuidas nende tooted või teenused on inimesi aidanud.
Narratiivne kommunikatsioon on olnud meditsiinilise diagnoosimise ja ravi oluline aspekt juba meditsiini esimestest aegadest. Kui inimene saab vigastada või haigestub, kasutab ta tavaliselt narratiivi, et selgitada tema seisundini viinud sündmusi. Arstid kasutavad narratiive, et selgitada, kuidas patsiendid saavad terveks jääda või kuidas nad peaksid eeldama haiguse progresseerumist. Kaasaegse diagnostikatehnoloogia ja -tehnikatega muutuvad patsientide jutustused vähem vajalikuks. Neid saab siiski kasutada selleks, et anda tervishoiutöötajatele üldine ettekujutus sellest, mis on valesti, eriti kui patsiendi sümptomid ei ole eriti nähtavad.