Nahkseljakilpkonn on teaduslikult tuntud kui Dermochelys coriacea. Seda peetakse tänapäeval suurimaks elavaks merikilpkonnaks. Erinevalt enamikust teistest kilpkonnadest on nahkkilpkonnadel pehme kest. Neid võib leida kogu maailma soojemates ookeanides. Need kilpkonnad veedavad suurema osa oma elust vees, välja arvatud juhul, kui nad munevad, ja nad võivad sukelduda suurde sügavusse.
Nahkkilpkonn on ainuke sugukonna Dermochelyidae liige. Kui seda 1761. aastal esmakordselt kirjeldati, kandis see algselt nime Testudo coriacea. 1816. aastal aga klassifitseeriti see ümber. Selle kilpkonna teiste nimede hulka kuuluvad nahkkilpkonn ja tüvikilpkonn.
Nahkkilpkonn on väga suur, kuna ta on suurim teadaolev merikilpkonn maailmas. See võib kasvada 8 jala (2.5 meetri) pikkuseks. Üks suurimaid leitud nahkkilpkonni kaalus 2,000 naela (907 kilogrammi).
See kilpkonn on oma nime saanud oma kesta nahkja tekstuuri järgi. Nahkkilpkonna kest koosneb väikeste luude maatriksist, mida katab paks sitke, kummise nahakiht. Selle kilpkonna selja keskelt jookseb alla üks põhihari ja mõlemal küljel on veel kolm väiksemat harja.
Täiskasvanud nahkkilpkonn on tavaliselt valdavalt must või tumepruun. Kuid neil on kogu kehal kahvatud märgid. Noortel on ka lestadel valged märgid, mida kasutatakse ujumiseks.
Neid kilpkonni võib leida nii Atlandi ookeanis ja Vaikses ookeanis kui ka India ookeanis. Kuigi nad näivad eelistavat sooja vett, on nahkkilpkonni leitud ka mõõdukamas kliimas, sealhulgas mõnes Kanada piirkonnas. Neid on leitud ka Austraalia lähedalt.
Suurema osa oma elust võib nahkkilpkonni kohata sügavates vetes. Nad võivad sukelduda suurtesse sügavustesse. Mõned teadlased on kindlaks teinud, et nad võivad sukelduda kuni 4,200 jala (1,280 meetri) sügavusele. Üks ainukesi kordi, mil nahkseljakilpkonna võib maismaal kohata, on see, kui ta muneb.
Emased roomavad varsti pärast paaritumist liivakallastele. Siin kaevab ta oma esilestadega augu ja muneb umbes 80 muna. Seejärel katab ta need munad liivaga ja naaseb ookeani. Umbes kaks kuud hiljem ilmuvad koorunud pojad ja lähevad ookeani.
Omal ajal oli munade küttimine teatud piirkondades maailmas üsna levinud. Neid kilpkonni kütiti sageli ka nende liha pärast ja nad jäävad kogemata kalurite võrkudesse. Seda tüüpi merikilpkonnade arv on aastate jooksul drastiliselt vähenenud ja 1970. aastal lisati nahkkilpkonn Ameerika Ühendriikide ohustatud liikide nimekirja.