See on juhtiv lõik. See on essee, artikli või raamatu esimene lõik. Juhtlõik sisaldab olulist teavet artikli või essee kohta ja konksu, mis hoiab lugejates huvi. Äärmiselt oluline on seda õigesti teha; muidu juhatatakse lugejad mujale.
Artikli peamine funktsioon on lugejate meelitamine. See tähendab, et see peab lugejaid ahvatlema, andes neile teada, millest artikkel räägib, kuid mitte rääkima neile kõike, mida nad peavad teadma. Kui lugejas on huvi äratatud, jätkab ta lugemist kuni kirjatüki lõpuni.
Lõige peab olema lühike ja konkreetne ning sellel peavad olema aktiivsed laused. Sellised lõigud on kõige parem ette valmistada, võttes arvesse artikli teemasid, mis, kus, millal, miks ja kuidas. Kirjutaja püüab artiklis esile tuua ka konflikti, sest just konflikt või nurk kutsub esile vastuse. Plii peab olema edastatav ka artikli põhiosas.
Essee juhtlõigud nõuavad artiklites leiduvast pisut erinevat teavet. Essee juht peab käsitlema küsimust otse ja näitama küsimusest arusaamist. Seejärel selgitatakse essees antud vastuse vaatenurka, läbitud marsruuti ja küsimusele antud vastuse põhiülevaadet. Ükski see teave ei pea olema üksikasjalik ega põhjalikult selgitatud; seda tehakse essees hiljem. Essee juhtiv lõik tuleks kirjutada viimaseks, pärast lõpetamist.
Mõiste “juhtlõik” on leidnud tee ka romaanides ja peatükkides. Kuigi peatükis vähem oluline, on see ka üks konksudest, mis veenab lugejaid raamatut ostma või laenutama. Lugejad vaatavad sageli raamatu kahte või kolme osa, kui nad otsustavad osta või mitte: udu, esimest lehekülge ja mõnega ka viimast lehekülge.
Iga raamatu või artikli juhtlõigu põhielement on esimene rida. See kehtib eriti ilukirjanduses, kus esimene lõik ei selgita kogu lugu. Klassikaliste esimeste ridade hulka kuuluvad Leo Tolstoi “Kõik õnnelikud pered on sarnased, iga õnnetu perekond on omal moel õnnetu” raamatus “Anna Karenina”. Teine näide on Dodie Smithi “Ma kirjutan seda köögivalamusse istudes” raamatus “I Capture the Castle”. Esimene rida on esimene samm suurepärases esimeses lõigus.
Hea juhtlõigu kirjutamise õppimine nõuab nii harjutamist kui ka head kirjutamisoskust. Parim esimene lõik tuleb harva kohe meelde. Sageli lähevad kirjanikud pärast ülejäänud osa lõpetamist tagasi, et töötada esimese rea ja esimese lõiguga. Seda seetõttu, et toimetamine parandab loomulikult kulgemist ja võimaldab mõistusel toetuda sellele, mis juba olemas on, aga ka seetõttu, et kirjanik mõistab teost pärast lõpetamist põhjalikumalt kui enne selle kirjutamist.