Filmi, mis võtab sihilikult humoorikal viisil vastuolulise või tabuteema, nimetatakse sageli mustaks komöödiaks. Seda tüüpi filmides kiputakse kasutama sarkastilist või sardoonilist dialoogi, et kõrvaldada mõned publiku eelarvamused tabuteema õige käsitlemise kohta. On teatud teemasid või teemasid, mida paljud inimesed peavad liiga tabuks või haiglaseks, et saada traditsioonilise koomilise filmi aluseks. Näiteks sõjapidamise tegelikkus sobib üldiselt dokumentaalfilmide või tõsiste draamafilmide jaoks. Režissöör Stanley Kubricku Vietnami sõjafilm Full Metal Jacket ja Robert Altmani M*A*S*H* käsitlevad sõjateemasid aga eksimatult tumeda huumoriga. Näiteks filmi Kubrick’s Full Metal Jacket peategelane veedab suure osa filmist sarkastilisi tähelepanekuid pomisedes, samal ajal kui tema ümber rulluvad lahti sõjakoledused.
Must komöödia ei ole alati raske või morbiidse tooniga. Mõnikord pärineb huumor sisuliselt otsekohestest tegelastest, kes satuvad traditsiooniliselt süngetesse või vastuolulistesse olukordadesse. Tegelastel võib olla vähe aimu, et nende elukutse või elustiil on kõrvalistele isikutele, näiteks publikule, moraalselt või eetiliselt küsitav. Ühes näites, Sunshine Cleaners, on kaks naist, kes alustavad oma kuriteopaiga puhastusteenust, mis kõrvutab kuriteopaikade õudsed kujutised Ameerika unistuse optimistliku püüdlemisega. Must komöödia ei hoidu üldiselt oma süngemast teemast, vaid pigem esitab selle teatud tahke koomiliselt või satiiriliselt.
Morbiidne või tume huumor võib olla väga subjektiivne komöödiavorm, nii et seda tüüpi komöödiate produtsendid ja režissöörid peavad otsustama, kas konkreetne stseen ületab vastuvõetavuse piiri. Tüüpilise musta komöödia sihtrühm ei ole tavaliselt mainstream, nii et loojad võivad šokeerivate või vastuoluliste jadade puhul ümbrikusse lükata ja seda sageli teevadki. Näiteks Korea sõda käsitlev must komöödia võib sisaldada graafilisi lahinguvälja või operatsioonisaali stseene, kuid filmitegijad peavad otsustama, kas koomilised elemendid on piisavalt tugevad, et tasakaalustada dramaatilisemaid või vastuolulisemaid jadasid. Publik peaks ikka edukat musta komöödiat vaatama kui komöödiat, mitte draamana, milles on vähe tumedat huumorit.
Stanley Kubrick lõi ka teise filmi, mis paljude filmikriitikute arvates on üks parimaid musti komöödiaid, mis eales toodetud. Raamatus „Dr. Strangelove või: How I Learned to Stop Worrying and Love the Bomb“ keeldub vaimselt tasakaalutu sõjaväelane meenutamast Ameerika pommilennukite eskadrilli, kellele anti ekslikult käsk visata Venemaale aatomipommid. Erinevate diplomaatide ja sõjaväelaste jõupingutused globaalse täieliku hävitamise ärahoidmiseks saavad aluseks tumedatele komöödiasarjadele. Kuigi teema ise, tuumasõja ohud, ei sobi tavaliselt komöödiaks, õnnestub Kubrickil ja näitleja Peter Sellersil säilitada filmi tumedalt koomiline toon läbi särava dialoogi ja ülemääraste karakterrollide. See tasakaal komöödia ja paatose vahel on see, mis eristab musta komöödiat traditsioonilisematest komöödiatest.