Murphy seadust väljendatakse tavaliselt kui “Kui miski võib valesti minna, siis see läheb.” Mõnikord lisatakse ütluse lõppu “ja halvimal võimalikul ajal”. Murphy seadusele omistatakse palju probleeme, ebaõnnestumisi ja tüütusi, kuid enamik inimesi ei tea, kust see nimi tuli.
Tavaliselt arvatakse, et Murphy seadus on saanud oma nime Ameerika Ühendriikide õhujõudude arendusinseneri kapten Edward Murphy järgi. 1940. ja 1950. aastatel tegi ta Edwardsi õhuväebaasis kiirendus- ja aeglustuskatseid. Murphy seadus sai tõenäoliselt alguse tema projektide käigus dr John Paul Stappiga.
Dr John Paul Stapp kavandas katseid gravitatsioonijõudude ehk G-jõudude ümber. Ta sõitis raketimootoriga kelguga, mis kiirendas üle 630 miili tunnis (üle 1000 km tunnis). G-jõud olid ekstreemsed ja ebameeldivad, kuid veelgi hullem oli see, et kõik andurid ei töötanud. Kui Stapp kelgult maha tuli, näitas iga andur nulli.
Kapten Murphy kontrollis andureid ja sai oma kurvastuseks teada, et iga andur oli valesti paigaldatud. Ta kommenteeris, et kui inimestel on valikuvõimalusi, kuidas midagi teha, kui üks neist valikutest toob kaasa katastroofi, valivad inimesed alati selle variandi, millel on katastroofiline tulemus.
Murphy seadus on üks hea põhjus, miks insenerid alati kõike testivad, testivad ja testivad. Nad peavad ette kujutama kõiki võimalikke katastroofilisi tagajärgi, et need tulemused ei realiseeruks. Murphy seaduse kasutamist uue tehnoloogia kavandamisel nimetatakse ka “kaitsedisainiks” või “Murphy kaitseks”. Disainerid peavad arvestama kõigi võimalustega, mille kasutaja sassi ajab, ja muutma need kuidagi võimatuks või vähemalt võimetuks kahju tekitama.
Tänapäeva kultuuris eksisteerib palju Murphy seaduse variante. Näiteks on üldiselt aktsepteeritud, et leib kukub maha kukkudes alati tarretisega pool all, et autot pestes sajab kohe vihma ja valite alati supermarketis järjekorra, mis ei paista edasi minevat. üleüldse. On teada, et inimesed on isegi üritanud Murphy seadust enda huvides ära kasutada, näiteks pestes autosid vihma toomiseks.