Müoglobinuuria kirjeldab seisundit, mille korral uriinis esineb valku, mida nimetatakse müoglobiiniks. Müoglobiin kannab hapnikku skeleti- ja südamelihastesse, et säilitada nende normaalsed funktsioonid. Rabdomüolüüsi või lihaste hävimise korral vabaneb müoglobiin tavaliselt vereringes. Seejärel filtreeritakse see neerude kaudu ja eritub uriiniga. Müoglobinuuria esineb tavaliselt traumaga patsientidel, kellel on muljumisvigastus, ja inimestel, kes teevad raskeid füüsilisi harjutusi.
Sportlasi ohustab lihaste kahjustus, mis on tingitud selliste tegurite kombinatsioonist nagu dehüdratsioon, kehv treening ja kuumakurnatus. Lastel võivad viirusinfektsioonid, nagu gripp, põhjustada rabdomüolüüsi ja müoglobinuuriat. Muud müoglobinuuriaga seotud seisundid hõlmavad kaaliumipuudust, metaboolseid haigusi, nagu fosfofruktokinaasi puudulikkus, ja pärilikke lihashaigusi, nagu McArdle’i tõbi. Mõned toidulisandid, ravimite kuritarvitamine ja retseptiravimid võivad samuti olla seotud müoglobinuuriaga.
Rabdomüolüüsi all kannatavatel patsientidel esinevad tavaliselt sümptomid lihasvalu ja lihasnõrkus, mis sageli põhjustab liikumisraskusi. Müoglobinuuria tuvastamise laborianalüüs, mida nimetatakse uriini müoglobiiniks, hõlmab patsiendi uriiniproovi uurimist. Uriini värvus võib muutuda tumedamaks müoglobiini olemasolu tõttu. Kui traumaga patsientidel ja võimalike lihaste vigastustega patsientidel on müoglobinuuria suhtes hinnatud, hakatakse neid tüsistuste tekke vältimiseks tavaliselt kohe ravima.
Üks müoglobinuuria tõsine tüsistus on äge neerukahjustus, mille korral patsiendil tekib neerufunktsiooni järsk langus või kaotus. Tavaliselt tekib see siis, kui müoglobiin moodustab neerurakkudes ladestusi ja põhjustab piirkonna obstruktsiooni või toksilisi kahjustusi. Ägeda neerukahjustusega patsientidel on tavaliselt segasus, urineerimise vähenemine, mitme kehaosa turse ja verejooks. Teised tüsistused on hüperkaleemia, mis tähendab kaaliumisisalduse suurenemist veres, ja hüpokaltseemia, mis on vere kaltsiumisisalduse langus.
Patsientide lihaskahjustuste hindamiseks võib kasutada ka vereanalüüsi, mida nimetatakse kreatiinkinaasi (CK) testiks. Kreatiinkinaas on valk, mida leidub ka ajus, südames ja skeletilihastes ning selle tase tõuseb tavaliselt lihaste vigastuse korral. Sageli võetakse ravile patsiente, kellel on leitud müoglobiini uriinis või kõrgenenud CK taset veres. Patsientide rehüdreerimiseks manustatakse sageli intravenoosset (IV) vedelikku ja uriini leeliseliseks muutmiseks võib lisada naatriumvesinikkarbonaati. Urineerimise kiirendamiseks võib anda ka muid ravimeid.