Munahammas on kõva, sageli terav eend, mida leidub paljude munadest kooruvate imikute ninas. Need aitavad imikutel munast põgeneda, kui on aeg, kuid need pole päris hambad. Erinevalt pärishammastest kaovad munahambad tavaliselt mõne aja pärast pärast sündi. Linnud ja roomajad on kahte tüüpi loomapojad, kellel on sündides munahambad.
Enamikul munevatel loomadel tekivad seda tüüpi hambad, kui nad on munas. Tavaliselt võib munahamba leida looma ninast või nokast. Kuigi see on hambataoline ja üsna kõva, pole see päris hammas. Luust valmistamise asemel tehakse munahammas tavaliselt kõvastunud nahatükist.
Lapse kasvades muutub looma jaoks vajaliku hapniku hankimine palju raskemaks. Pärast nädalaid või kuid munas viibimist peab koorunud poeg kiiresti sealt välja pääsema. Seda võib olla väga raske teha, kuna paljudel munadel on kõva või sitke välispind. Seejärel kasutatakse munahammast vahendina, mis aitab sellest koorest läbi murda.
Lindudel tekib muna sees olles munahammas. Koos selle hambaga on linnupojal ka spetsiaalne lihas, mis asub kuklas. Seda nimetatakse sageli pikilihaseks.
Kui koorunud poeg on suuremaks kasvanud ja tal on probleeme hapniku hankimisega, hakkab ta kasutama neid spetsiaalseid anatoomilisi osi, et oma kestast välja murda. Esiteks kasutab ta oma noka otsas asuvat munahammast, et teha muna siseküljel asuvasse õhukotti auk. See annab kooruvale pojale rohkem hapnikku, nii et ta võib hakata end läbi kesta kõva välispinna nokitsema. Tavaliselt kukub munahammas mõne kuu jooksul ära.
Roomajatel tekivad need hambad tavaliselt ka munade sees olles. Roomaja munahammas on tavaliselt looma koonul. Näiteks maod kasutavad neid hambaid oma nahksete kestade lõikamiseks. Pärast mao esimest eraldumist kaob hammas.
Ka krokodillil tekib enne munast väljumist munahammas. Krokodillimunad erinevad enamikust roomajate munadest, kuna need ei ole nahkjad. Selle asemel on neil kõva välisilme, nagu linnumunal. Mõni kuu pärast krokodilli koorumist kaob see kõva nahatükk.