Munarakudoonor on naine, kes annab lapse eostamiseks ühe või mitu oma munarakku teisele inimesele. Ta võib anda oma mune ilma rahalist hüvitist saamata või teatud summa eest. Enamikul juhtudel teeb naine, kes loovutab oma munarakud, ootamata midagi vastu, seda pereliikme või lähedase sõbra heaks. Enamik munarakkude doonoreid saab mingisugust rahalist hüvitist.
Munarakudoonor annab sageli munarakke naistele või paaridele, kes võitlevad viljatusega. Näiteks kui naisel puuduvad elujõulised munarakud, mis võimaldaksid rasestuda omaenda bioloogilise lapsega, võib ta otsida abi munarakudoonorilt. Mõnikord on naise munarakud elujõulised, kuid ta on teadlik pärilikust seisundist, mille ta võib oma järglastele edasi anda, kui ta sünnitab lapse, kasutades oma mune. Sellisel juhul viljastatakse munarakk või munarakud, mis ta saab munarakudoonorilt, kas tema abikaasa või spermadoonori spermaga, kasutades kehavälist viljastamist. Kui munarakud on viljastatud, asetatakse need kas tema või surrogaatema emakasse.
Mõningatel juhtudel annab munarakudoonor mune kasutada isasele, kes soovib last saada. Sellisel juhul viljastatakse kehavälise viljastamise teel doonori munarakud mehe spermaga ja siirdatakse seejärel surrogaatema emakasse. See protsess võib aidata üksikul mehel last eostada või seda saab kasutada homoseksuaalsel meespaaril. Kui naine on sellisel viisil oma munarakud annetanud, on tema osalemine viljastumise protsessis täielik. Tavaliselt ei säilita ta mingeid seaduslikke õigusi lastele, kes on sündinud tema annetatud munarakkudega.
Enamik munarakudoonoreid ei tea, millist paari või isikut nende munarakud aitavad. Naine läheb annetust tegema viljakuskliinikusse või annetusasutusse. Sellised kliinikud maksavad munarakudoonoritele mitmesuguseid hüvitisi, kusjuures keskmine makse jääb vahemikku 3,000–5,000 USA dollarit (USD). On seaduslik, et naisele makstakse munarakudoonorluse eest raha paljudes erinevates riikides, sealhulgas USA-s. Mõnes riigis peab naine aga oma munarakud tasuta annetama protsessi kaudu, mida sageli nimetatakse munarakkude jagamiseks.
Enamasti käsitletakse annetusi anonüümselt. See tähendab, et isik, kes kasutab munarakku lapse eostamiseks, ei tea kunagi munarakudoonori nime ega olulisi identifitseerivaid fakte. Küll aga antakse talle infot näiteks doonori veregrupi ja tervisliku seisundi kohta. Mõnel juhul võimaldavad doonorlusprogrammid aga munarakudoonoril otsustada, kas ta soovib, et teda identifitseeritaks hiljem doonorluse saajatega, identifitseeritaks annetusprotsessi osana või kas ta soovib retsipientidega suhet luua või mitte. Näiteks võib munarakudoonor mõnel juhul soovida lubada oma munarakkudest eostatud lapsel teatud vanuseni jõudmisel temaga ühendust võtta.