Vaatamata sellele, kuidas see tavakeeles kõlab, pole multipleksor masin, mis loob hiiglaslikke kinokomplekse. Pigem on multipleksor mugav seade, mis suudab ühendada mitu andmesignaali üheks hiiglaslikuks edastuseks kasutamiseks, kasutades vaid ühte edastusmeetodit. Tulemuseks on kiirem andmevoog, mis vajab teiselt poolt pöördprojekteerimist.
Multipleksor võib olla kasulik, kui andmete edastamine mitme allkirjaga nõuab rohkem raha ja/või aega, kui ettevõte või üksikisik kulutada soovib. Sellistel juhtudel teeb multipleksor kõik endast oleneva, et säästa aega ja raha. Kombineeritud andmevoogu vastuvõtvas masinas peab aga olema demultipleksor, mis jagab andmevoo analüüsimiseks tagasi algseteks osadeks.
Selle protsessi paremaks mõistmiseks mõelge seda tüüpi andmeedastusele reaalses maailmas. Mõelge torude seeriale, millest vesi voolab. Vesi voolab alguses mitut toru alla, kuid lõpuks suunatakse see vaid ühte torusse. Kogu vesi voolab läbi selle ühe toru lõppsihtkohta. Selles lõplikus sihtkohas väljub kogu vesi ühe toru kaudu ja jaotatakse seejärel mitme toru kaudu.
Kahe kuni kaheksa sisendiga multiplekserid on üsna tavalised. Multipleksor, millel on rohkem sisendeid, pole ennekuulmatu. Sama kehtib ka demultipleksorite kohta.
Multipleksorit nimetatakse mõnikord lühidalt muxiks. Samamoodi nimetatakse demultipleksorit mõnikord demuxiks. Mõlemad on saadaval nii analoog- kui ka digitaalsignaali töötlemiseks.
Sidesignaalide edastamiseks kasutatakse tavaliselt multipleksorit. Näiteks videosignaalil on nii visuaalne kui ka helikomponent. Multipleksor võib edastusprotsessi jaoks mõlemad komponendid kokku põimida ja teisel pool asuv demultipleksor saab protsessi ümber pöörata. Selline edastus on äärmiselt levinud nii digitaaltelevisioonis kui ka digitaalraadios. Lisaks kasutavad analoogedastused, näiteks FM-raadio, multipleksorit, lisades helisignaalile moduleerimiseks alamkandjaid. See on tuntud kui MPX.