Müeloom on seisund, mille korral plasmarakud, luuüdi rakud, mis toodavad antikehi, muutuvad vähiks. Seda nimetatakse mõnikord plasmarakkude düskraasiaks või plasmaraku müeloomiks ja kõige sagedamini hulgimüeloomiks (MM). Hulgimüeloom on patsientidel kõige levinum vorm ja seda nimetatakse nii, kuna see hõlmab mitut kehaosa. Rakud hakkavad kasvama kontrollimatu kiirusega ja arenevad paljudes kohtades kasvajateks. Kuid väikesel protsendil patsientidest tekivad need rakud väljaspool luuüdi ja teistel on üksik müeloom, mis tähendab, et haigus mõjutab ainult ühte piirkonda.
Selle seisundiga kaasneb sageli luuvalu, peamiselt selgroos ja ribides, kuigi sageli on mõjutatud ka muud kohad. Tavaliselt süveneb valu liikumisega. Teised levinud sümptomid on krooniline või äge infektsioon, aneemia ja neerupuudulikkus. Müeloom on aga oma tekkelt ja arengult nii mitmekesine, et sümptomid võivad olla võrdselt mitmekesised.
Müeloomi diagnoosimine järgneb tavaliselt füüsilisele läbivaatusele ja terviseajaloo registreerimisele koos vere ja uriini laboratoorsete analüüsidega. Kõrgenenud paraproteiini ja kaltsiumi tase on laboratoorsed näitajad. Müeloomi kahtluse korral täiendavad diagnostikad, sealhulgas luustiku uuring või kompuutertomograafia (CT) skaneerimine koos luuüdi biopsiaga. Diagnoosimise meetod sõltub raviarstist.
Müeloomi prognoos ei ole tavaliselt hea. Kuigi praegu pole ravi, on ravi võimalus. Ravi keskendub haiguse ohjeldamisele ja nii sümptomite kui ka haiguse progresseerumise pärssimisele.
Esmalt tuleb ravida kaasnevaid sümptomeid, sealhulgas aneemiat ja neerupuudulikkust, kui need on olemas. Steroidid ja keemiaravi on müeloomi standardsed ravivõimalused. Mõnel juhul on soovitatav ravi tüvirakkude siirdamine.
Enamik patsiente, keda on selle seisundi tõttu ravitud ja saavutavad mingil hetkel kliinilise remissiooni ägenemise. Müeloomi rahvusvahelise staadiumsüsteemi (ISS) kohaselt on 1. etapi keskmine elulemuse prognoos 62 kuud, 2. staadium on 49 kuud ja 3. staadium on 29 kuud.