Müeliin on aine, mis ümbritseb neuronite aksoneid, pakkudes elektriisolatsiooni, mis aitab närvisüsteemil toimida. Selle aine olulisus ilmneb kõige selgemini haigustüüpides, mis arenevad selle kahjustamisel või hävimisel. Demüeliniseerivad haigused, nagu hulgiskleroos, on degeneratiivsed seisundid, mis võivad põhjustada nägemis- ja kuulmislangust, jäsemete funktsioonide järkjärgulist kaotust ja paljusid muid lihaste koordineerimise ja kontrolliga seotud sümptomeid.
Neuronid on kesknärvisüsteemi moodustavad rakud. Igal rakul on pikk sabataoline struktuur, mida nimetatakse aksoniks ja mis ulatub rakuvälisesse ruumi. Aksonid puutuvad kokku teiste aksonitega või lihas- või näärmerakkudega, edastades närviimpulsse elektrienergia kujul. Müeliin, rasvvalk, katab iga aksoni kihiga, mida nimetatakse ümbriseks. See valk on dielektriline materjal, mis tähendab, et see tagab kesta sees olevale aksonile elektriisolatsiooni.
Selle valgu elektriisolatsioonil on kaks olulist rolli, mis aitavad kaasa närvisüsteemi tervele toimimisele ja on selle jaoks olulised. Üks neist on see, et müeliin aitab hoida elektrivoolu aksonis. See teeb seda kahel viisil: suurendades oma elektritakistust ja vähendades selle mahtuvust. Elektritakistuse suurenemine takistab elektrienergia kadumist väljaspool rakku, samas kui mahtuvuse vähenemine vähendab aksoni võimet elektrienergiat salvestada.
Valgu põhiülesanne on aidata närviimpulssidel liikuda mööda aksonit, suurendades nende impulsside liikumiskiirust. See teeb seda protsessi kaudu, mida nimetatakse soolaseks juhtivaks, mis võimaldab impulsse mööda aksonit “vahele jätta”, sarnaselt sellele, kuidas visatud kivi võib mööda veepinda vahele jätta. See vahelejätmine võimaldab impulssidel liikuda kiiremini kui siis, kui nad peaksid liikuma mööda kogu aksonit.
Müeliin on terve närvifunktsiooni jaoks hädavajalik. Ilma selleta muutuvad aksonid elektrienergia edastamisel palju vähem tõhusaks, mille tulemuseks on haiguse sümptomid, kui suur hulk aksoneid demüeliniseerub. Paljud kõige tuntumad demüeliniseerivad haigused, sealhulgas hulgiskleroos, on autoimmuunreaktsiooni tagajärg, mille käigus immuunsüsteem hävitab järk-järgult müeliini kesknärvisüsteemis. Selle olulise valgu hävitamine vähendab elektriliste impulsside liikumiskiirust mööda aksoneid, mis põhjustab närvisüsteemi olulisi häireid. Inimkeha suudab seda hävingut parandada väga piiratud kiirusega, kuid demüeliniseerivate haiguste progresseerumine ületab lõpuks tunduvalt keha paranemissüsteemide võimet.