Mortmain viitab ettevõtte maaomandile. See tähendab prantsuse keeles sõna-sõnalt surnud kätt, sest ettevõttele kuuluv maa säilitab oma staatuse igavesti. Mortmain on ajalooline termin, mis tekkis Inglismaal keskajal, kui see viitas üldiselt katoliku kirikule või mõnele selle usukogukonnale kuulunud maale.
Kiriku õigust omada maad oli tunnustatud Konstantinuse valitsusajast 3. sajandil, kuid olukord muutus feodaalkorras ebapopulaarseks, kuna see jättis feodaalid ilma igasugusest tulust kõnealuse maa pealt. Feodaalsüsteemi kohaselt peavad maaomanikud maksma vahejuhtumeid või makse, kui maa omanikku vahetab, näiteks maaomaniku surma korral.
Lisaks sai isand iga alaealise maaomaniku eestkostjaks ja tal oli õigus valida, kellega naissoost pärija abiellub. Kui maaomanik kaotas maa, näiteks suri ilma pärijat nimetamata või sooritas kuriteo, läks vara omand tagasi isandale. Inglise kroon oli riigi kogu maa lõplik omanik ja seega ka ülim isand, teised isandad tegutsesid vahendajatena väiksemate maaomanike ja krooni vahel.
Kui kiriku õigust maale oli piiratud dokumentides, sealhulgas 1215. aasta Magna Carta ja 1259. aasta Westminsteri sätetes, siis kuningas Edward I Mortmaini põhikiri määratles seaduse selgemalt. Nende 1279. ja 1290. aastal vastu võetud põhikirjade kohaselt võis vara minna ettevõtte kontrolli alla ainult siis, kui kroon oli selleks loa andnud. Mortmaini põhikiri on õigusajaloo oluline osa, kuid enamikus riikides mortmainivastaseid seadusi enam ei ole. Kaasaegses usaldusseaduses kehtiv püsivuse vastane reegel, mis takistab inimestel järglastele vara andmast kauges tulevikus, sarnaneb varasemate mortmain-vastaste seadustega.