Morfoloogia on keeleteaduse valdkond, mis keskendub sõnade vormide ja moodustuse uurimisele keeles. Morfeem on keele väikseim jagamatu üksus, mis säilitab tähenduse. Keelesisesed morfoloogiareeglid kipuvad olema suhteliselt korrapärased, nii et kui näiteks nimisõnamorfeeme esimest korda näha, võib järeldada, et see on tõenäoliselt seotud sõnamorfeemiga.
Morfoloogias on kolm peamist tüüpi keeli: kaks neist on polüsünteetilised, mis tähendab, et sõnad koosnevad ühendatud morfeemidest. Üks polüsünteetilise keele tüüp on fusioon- või käänuline keel, milles morfeemid surutakse kokku ja sageli muutuvad selle käigus dramaatiliselt. Inglise keel on hea näide fusioonkeelest. Teist tüüpi polüsünteetiline keel on aglutinatiivne keel, milles morfeemid on seotud, kuid jäävad enam-vähem muutumatuks – seda näitavad paljud põlisameeriklaste keeled, aga ka suahiili, jaapani, saksa ja ungari keel. Spektri teises otsas on analüütilised ehk isoleerivad keeled, milles suur osa morfeemidest jääb iseseisvateks sõnadeks – mandariini keel on selle parim näide.
See võib olla segane mõiste, nii et näide võib olla kasulik. Vaadates inglise keele morfoloogiat, mis tänapäevasel kujul ei ole eriti käänuline keel, kuid millel on säilinud hulk jäänuseid, võiksime luua sõna hirmutavalt, mis koosneb neljast morfeemist: fright, mis on nimisõna; et, mis teisendab nimisõna tegusõnaks; ing, mis muudab selle omadussõnaks; ja ly, mis teisendab selle määrsõnaks. Aja jooksul kipuvad keeled muutuma üha vähem mõjutatavaks – eriti kui toimub palju kultuuridevahelisi kontakte. Morfoloogias on selle põhjuseks see, et keeled kreoliseeritakse, kuna erinevad rühmadevaheliseks suhtlemiseks kasutatavad pidžinid muutuvad emakeeleks, ja pidžinide omavahelist suhtlust hõlbustavad käänete kaotamine.
Kuigi võite olla harjunud nägema teatud vorme konkreetses kontekstis (nt konjugatsioonid sõna lõpus), võivad need end väljendada mitmel erineval viisil. Lisaks ingliskeelsele eesliitele ja sufiksile saab sõnu käänata ka täishääliku häält muutes (nimetatakse umlautiks) või asetades järelliite otse sõna keskele. Afiksid võivad olla ka üsna pikad, mitte ainult väikesed häälitsused – näiteks ketšua keeles on mitmeid kahesilbilisi lisandeid. Kuigi enamik inimesi ei õpi kunagi ametlikult morfoloogiat, saavad emakeelena kõnelejad sellest intuitiivselt aru. Iga kord, kui inimene õpib uut sõna ja mõtleb selle sõna jaoks kohe välja suvalise arvu vorme – minevik, mitmus, nimisõna –, rakendab ta alateadlikult morfoloogiareegleid, et määrata, milline uus vorm olema peaks.