Sõnade sisestruktuuriga tegeleva keeleteaduse morfoloogia suuniste kohaselt on morfeem keele grammatika kõige väiksem tähenduslik keeleüksus. Kirjalikult koosnevad need grafeemidest ehk tüpograafia väikseimatest ühikutest. Suulises keeles koosnevad need aga foneemidest ehk kõne kõige väiksematest ühikutest. Inimesed kategoriseerivad need vastavalt sellele, kuidas nad koos töötavad ja milliseid funktsioone neil on, ning tavaliselt kombineeritakse neid vastavalt konkreetsele hierarhilisele struktuurile. Nende uurimine on oluline, sest see võib näidata, kuidas kiirendada keele õppimist või olla keelemuutuste jälgimise tööriist.
Määratluse rakendamine
Nende elementide praegune määratlus tähendab, et pikkuse ja funktsiooni poolest võivad need olla kas sõna või lihtsalt sõna element. Näiteks sõna “tehnika” on nii sõna kui ka morfeem, sest seda ei saa jagada väiksemateks tähenduslikeks üksusteks. Keerulisem näide on sõna “ebasõbralik”, mis koosneb kolmest osast: “un”, mis tähendab mitte, “lahke”, mis tähendab heatahtlikku ja “ly”, mis tähendab nagu. Ühtegi neist ei saa jagada väiksemateks osadeks ilma kogu semantilist tähendust kaotamata.
Paljud inimesed usuvad, et morfeemid on samad, mis silbid, kuid see on vale. Näiteks sõnal “cheddar” on kaks silpi, “ched” ja “dar”. Neid silpe ei saa osadeks lahutada, kuna neil pole iseseisvalt semantilist tähendust, seega on ainult üks morfeem.
Mõned inimesed väidavad, et mõningaid suuremaid termineid ja fraase võiks tehniliselt liigitada morfeemideks. Hea näide sellest on levinud kõnepruuk “viimane piisk karikasse”, kus mõtet piirini jõudmisest ei edastata, kui kõik kolm sõna ei esine koos. Kollokatsioonid, nagu “raudne tahe”, on täiendavad juhtumid, kus tähenduse saamiseks on vaja kasutada rohkem kui ühte sõna.
Liigitamine
Keeleteadlased liigitavad morfeemid tavaliselt kahte põhirühma, lähtudes sellest, kuidas need sõna loomiseks kombineeritakse. “Vaba” või “sidumata” morfeem on keeleüksus, mis on võimeline seisma üksi sõnana, ilma et sellega oleks midagi muud seotud. Sõna “kass” on hea näide.
“Seotud” morfeemid on seevastu helid või häälikute kombinatsioon, mis tuleb sõna loomiseks siduda vaba morfeemiga. Enamik eesliiteid ja järelliiteid on seda tüüpi. Näiteks sõna “koerad” täht “s” on seotud, kuna sellel puudub semantiline tähendus ilma vaba osa “koer”ta. See rühm jaotatakse sageli edasi käändeüksusteks, mis muudavad ajavormi või arvu ja näitavad grammatilisi seoseid tähendust muutmata, ja tuletusüksusteks, mis moodustavad juurega kokkupanemisel uusi sõnu ja mis muudavad kõneosi, tähendust või mõlemat.
Inglise keeles märgistavad inimesed morfeemid ka juurteks, tüvedeks või liideteks. Juur, mida mõnikord nimetatakse ka aluseks, annab tähenduse ja on üksus, mille külge teised kinnituvad. Näiteks sõna „õpetada” on juur, mis võib aidata moodustada selliseid sõnu nagu „õpetaja”. Afiks on morfeem, mis kinnitub juure mõlemasse otsa – eesliited kinnituvad algusesse, järelliited aga jätkuvad lõpus. Tüvi on sõna juur, mis on kombineeritud mis tahes liidetega.
Struktuur ja hierarhia
Lisaks sellele, et keeleteadlased uurivad, kuidas need üksused toimivad ja mida need tähendavad, uurivad nad ka seda, kuidas need koos käivad või kuidas need on üles ehitatud. Nad väidavad, et üldiselt on olemas konkreetne paigutuse järjekord, mida mõnikord kirjeldatakse kui hierarhilist. Põhimõtteliselt püüavad inimesed tavaliselt neid kokku panna viisil, mis annab võimalikult kiiresti tähenduse, mis tähendab sageli, et afiksid lisatakse viimasena. Näiteks sõna “ütlematuks” muutmisel alustab inimene sõnadega “rääkida” ja “võimeline”, mitte “un” ja “rääkida”.
Uurimise põhjus
Inimesed uurivad morfeeme, sest keeleteadlaste sõnul on need suhtluse süda. See, kuidas inimesed neid üksi või koos kasutavad, mõjutab drastiliselt ühelt inimeselt teisele edastatavat teavet. Keeleteadlased ei ole päris kindlad, kuidas inimesed õpivad neid konkreetsete keelte reeglite järgi õigesti kombineerima, ja nad ei tea täpselt, kuidas inimesed konkreetseid tähendusi täpsete morfeemidega seostavad, kuid nad loodavad, et nende elementide tähelepanelik vaatlemine annab mõne vihjeid keele omandamise kohta. See teave võib olla väga kasulik, et aidata inimestel kiiremini keeli õppida. Samuti võib see aidata analüüsida keele arengut selle aja jooksul.