Moraalpsühholoogia on uurimisvaldkond, mis käsitleb psühholoogia ja eetika tagajärgi. Seda valdkonda uuritakse nii psühholoogias kui ka filosoofias, kuigi igaüks läheneb teemale erinevate meetoditega ja erinevatest vaatenurkadest. Psühholoogia keskendub moraalsete tõekspidamiste kujunemise viisidele. Filosoofias viitab moraalipsühholoogia tavaliselt vaadetele moraaliarutlusele.
Psühholoogia uurib, kuidas kujuneb moraalne arutluskäik ja mis muudab asjad moraalselt õigeks või valeks. Ameerika psühholoog Lawrence Kohlberg väitis, et inimese moraalse mõtlemise areng toimub mitmes etapis. Ta tegeles uuringutega, mille eesmärk oli välja selgitada, kuidas erinevad inimesed moraalsetele dilemmadele reageerivad. 1970. aastatel kritiseerisid Kohlbergi teooriat nii psühholoogid kui ka filosoofid. Teised aga tunnustavad teda uue psühholoogiavaldkonna tutvustamise eest.
Kohlberg teoretiseeris, et eelkonventsionaalne moraalne arutluskäik, mis kontrollib moraalseid otsuseid, areneb lapsepõlves. Need otsused põhinevad eelkõige karistusest kõrvalehoidmisel ja naudingute saamisel. Selles etapis tehtud valikuid mõjutavad füüsilised sündmused, mis põhjustavad naudingut või valu.
Arutlemise järgmisse etappi, konventsionaalsesse moraalsesse arutlusse, jõutakse noorukieas. Selles vanuses tehtud otsused on keskendunud vanemate või autoriteetide heakskiidule. Täiskasvanueas jõutakse moraaliarutluse kolmandasse etappi, postkonventsionaalsesse moraaliarutlusse. Sellel tasandil võib indiviid olla võimeline langetama otsuseid, mis põhinevad standarditel, mida ta on hinnanud, sõltumata ühiskonna vaadetest.
Filosoofias kaldub moraalipsühholoogia viitama moraaliküsimustele. Need võivad puudutada “hea” elu olemust või seda, kuidas inimene võib selle saavutada. Diskussioone moraalipsühholoogiaga seotud teemadel on kirjanduses toimunud juba Platoni vabariigi ajal. Filosoofia võib kahtluse alla seada, mis inspireerib või motiveerib inimest tegutsema, arutledes selle üle, kas üksikisikud suudavad tõeliselt ennastsalgavaid tegusid teha või pigem tegutseda ainult omakasu järgi. Filosoofid nagu Jeremy Bentham, JS Mill ja Friedrich Nietzsche on väitnud, et egoism on domineeriv.
Klassikaline filosoofia, mis hõlmab Platoni ja Aristotelese teoseid, keskendus moraalipsühholoogia ideedele. See püsis filosoofilise tegevuse keskmes kuni keskajani. Nendel teooriatel on aga tänapäevase eetika ideedes väiksem roll. Kaasaegses maailmas saaks moraalipsühholoogiat kasutada mitmete probleemide, sealhulgas haridusasutuste hea käitumise edendamise või halva käitumise heidutamise poliitika hindamiseks. Filosoofias võiks moraalipsühholoogia olla kasulik eetiliste teooriate uurimisel.