Monopleegia on närvisüsteemi haarav seisund, mille puhul lihasrühm, üks lihas või üks jäse on halvatud. Tihedalt seotud haigusseisund on monoparees, mille puhul inimesed kogevad ühe jäseme, lihasrühma või lihase nõrkust. Mõlemat haigusseisundit võivad põhjustada mitmed probleemid, kusjuures tserebraalparalüüs on väga levinud monopleegia põhjus. Saadaval on mõned ravivõimalused, olenevalt sellest, mis halvatust põhjustab.
Seljaaju vigastused, degeneratiivsed ajuhaigused, ajukasvajad, insult, närvikahjustused ja hulgiskleroos võivad lisaks tserebraalparalüüsile põhjustada ka monopleegiat või monopareesi. Patsient võib selle probleemiga sündida või tekkida hilisemas elus. Algus võib alata nõrkuse ja kontrolli kaotamisega, mis lõpuks taandub halvatuks, või võib olla äge, nagu on näha, kui autoõnnetus kahjustab seljaaju ja teatud jäseme või lihasrühma innerveerivad närvid on kahjustatud nii, et ei suuda edastada ajust signaale.
Kui monopleegia tuvastatakse enne halvatuse tekkimist, võib mõnikord ravi ja sekkumist kasutada progresseerumise kiiruse aeglustamiseks või kahjustuse progresseerumise peatamiseks. Ravi võib hõlmata füsioteraapiat ja kirurgiat, et lahendada haigusseisundi algpõhjus. Kui jäseme või lihasrühm on halvatud, saab patsient halvatusega toimetulemiseks ja kohanemisoskuste õppimiseks kasutada füsioteraapiat.
Monopleegia on tserebraalparalüüsi väga kerge vorm ja selle seisundiga lapsed ei pruugi vajada erilist ravi ega hoolt. Lapse toetamiseks võib soovitada füsioteraapiat. Kui haaratud on jalg, võivad abivahendid ja kõnnakutreening olla abiks iseseisvuse ja enesekindluse suurendamiseks ning kui kaasatud on käsi, saab füsioteraapia abil lapse kohanemisoskusi arendada. Monopleegiaga inimesed on tavaliselt võimelised iseseisvat elu elama, kuigi nad võivad vajada majutust.
Neuroloog võib monopleegiaga patsienti uurida, et saada rohkem teavet selle põhjuse ja lihaste ja närvide kohta. See teave võib olla kasulik patsiendi ravi- ja juhtimisplaani koostamisel. Samuti on oluline omada hindamise lähtepunkti, et kui monopleegia progresseerub, saaks neuroloog jälgida, kui kiiresti see liigub. Kui patsient on ravil ja tema seisund näib paranevat, võib paranemise mõõtmiseks kasutada sama lähteväärtust.