Mobiilne lairibaühendus viitab mobiilsideoperaatorite pakutavale kiirele Interneti-juurdepääsule. Mobiilse lairibaühenduse abil saab võrku hüpata mis tahes seadmest, mis toetab Interneti-ühendust ja on varustatud mobiilside modemiga. Ainus nõue on, et kasutaja peab olema operaatori juhitava või allhankelepingu alusel sõlmitava mobiilsidetorni levialas. Lühidalt, kui teil on mobiilsideteenus, on teil juurdepääs Internetile taksost, bussist, rongist, pargist, rannast või fuajeest.
Enne mobiilset lairibaühendust oli ainus viis Interneti-ühenduse saamiseks väljaspool kodu või kontorit levialade kaudu. Leviala pakub lokaliseeritud Interneti-juurdepääsu traadita võrgu kaudu, mida sageli pakutakse tasuta. Paljud kohvikud, raamatupoed ja isegi omavalitsused hoiavad levialasid avalikuks kasutamiseks. Leviala puuduseks on see, et leviala on piiratud lähipiirkonnaga.
Mobiilne lairiba Interneti-teenus olemasolevates mobiilsidevõrkudes. See sai alguse lihtsa viisina pakkuda mobiiltelefoni kasutajatele tooteid ja teenuseid, nagu helinad ja taustapildid, võimalus kontrollida e-kirju ja isegi veebis surfata. Võrreldes digitaalse abonendiliini (DSL) ja kaabeltehnoloogiaga oli mobiilne Internet aga kallis ja aeglane.
Kui mobiiltelefonid ja pihuarvutid (PDA) muutusid mitmekülgsemaks ja laialdasemaks, kasvas nõudlus mobiilse lairibaühenduse järele. Samal ajal arenes mobiilsidevõrk, mis võimaldas saata rohkem andmeid suurema kiirusega. Samuti langesid hinnad, mis suurendas selle taskukohasust. Tänapäeval pole mobiilne lairibaühendus mõeldud mitte ainult mobiiltelefonide ja pihuarvutite, vaid ka arvutite jaoks. Vaja on ainult mobiilside modemit, mida saab osta USB-donglina või ExpressCard®-vormingus.
Olenemata sellest, kas mobiilsidemodem on seadmesse sisse ehitatud või eraldi ostetud, peab sellel olema konkreetse mobiilse lairibateenust pakkuva operaatori kaubamärk. Mobiilsideteenuse pakkujatel on tõenäoliselt kõige odavam jääda selle operaatori juurde, kuna olemasolevatele mobiilsidepakettidega klientidele tehakse sageli allahindlusi. Mobiilse lairibaoperaatori valimisel tuleb siiski arvestada mõningaid kaalutlusi.
Esimene kaalutlus on katvus. Mobiilse lairibaühenduse eeliseks on see, et inimene saab olla liikvel, säilitades samal ajal juurdepääsu. Kas mugavuse või äritegevuse huvides on esmatähtis valida operaator, mis katab nõutavates piirkondades. Pange tähele, et mõned operaatorid reklaamivad laialdast leviala, samas kui suur osa sellest saavutatakse rändluslepingute kaudu. Rändlus kehtib, kui operaatori A klient asub piirkonnas, mida katavad ainult operaatorile B kuuluvad mobiilimastid. Klient saab teenuse hooldamiseks kasutada operaatori B mobiilimaste, kuid rakenduda võivad rändlustasud ja need võivad olla kulukad.
Teine oluline kaalutlus on operaatori võrgu kiirus. Esimese ja teise põlvkonna ehk 1G ja 2G võrgud andsid teed kolmanda põlvkonna (3G) võrkudele. 3G mobiilne lairibaühendus suudab edastada andmeid kuni 2 megabitti sekundis (Mbps), mis on proportsionaalne kesktaseme DSL-plaaniga. Neljanda põlvkonna ehk 4G võrgud suudavad andmeid edastada kuni 100 Mbps liikudes või 1 Gigabits/s (Gbps) statsionaarselt. Tipptehnoloogia on aga sageli geograafiliselt piiratud, kuni seda saab laialdaselt kasutusele võtta. Hea uudis on see, et operaatorid konkureerivad üksteisega pidevalt, et pakkuda kiireimaid teenuseid, seega tasub ringi vaadata, kuid lugege peenes kirjas.
Mobiilse lairibaühenduse plaanid võivad olla üsna paindlikud. Neile, kes vajavad piiramatut juurdepääsu, kohaldatakse kindlat kuutasu, kuid kõik lairibapaketid sisaldavad tavaliselt ribalaiuse piiranguid, sealhulgas piiramatud paketid. Mobiilse lairibaühenduse saab osta ka tasulisena, ostes 24-tunnise pileti hädaolukorras, kui teised võrgud pole saadaval. Kui on plaanis eelseisev tööreis või puhkus, on võimalik osta ligipääs ka iganädalaste kaupa, tagades interneti kättesaadavuse 24/7. Saadaolevate valikute ja mobiilside modemite kohta lisateabe saamiseks külastage oma valitud mobiilsideoperaatoreid.