Mitteverbaalne õppimispuue või häire on õppimisseisund, mille puhul lapsel on raskusi mitteverbaalse suhtlusega seotud tundidest aru saada, tavaliselt koolis. Mõned lapsed võivad kannatada sotsiaalsete ja motoorsete oskuste puudulikkuse all, mistõttu nad tõmbuvad eakaaslastest eemale ja muutuvad häbelikuks. Mitteverbaalne õpiraskus jääb sageli diagnoosimata või valesti diagnoositud kui tähelepanupuudulikkuse häire (ADD) või tähelepanupuudulikkuse-hüperaktiivne häire (ADHD), mõnikord isegi autismi puhul, kuna neil häiretel võivad olla sarnased sümptomid.
Isik, kes tuvastas ja nimetas mitteverbaalse õppimisraskuse sellisena, oli dr Byron P. Rourke, neuropsühholoog, kes 1985. aastal määratles selle häire kui “aju parema poolkera düsfunktsiooni”. See ajuosa vastutab mitteverbaalseks peetava “ruumilise, intuitiivse, organisatsioonilise ja hindava” teabe töötlemise eest. Teiseks võimalikuks põhjuseks, millele dr Rourke osutas, on närvisüsteemi valgeaine kahjustus, mille tulemuseks on halb “sõnumite” edastamine parema ja vasaku poolkera vahel. Ei ole kindel, kas pärilikkus ja geenid on mitteverbaalse õppimise häire olulised tegurid või mitte.
Vastupidiselt levinud arvamusele on mitteverbaalse õpiraskuse all kannatav laps intelligentsete jagatud (IQ) testide põhjal sageli erakordselt särav, mõnikord isegi “andekaks”. Ta on ka väga sõnaosav, väljendab end väga hästi verbaalsete vahenditega ja kipub olema osav lugemises. Tema raskused ilmnevad aga matemaatikatundide, näiteks tekstülesannete ja geomeetriliste kujundite mõistmisel. Lapsel võib olla ka halb suunataju ning ta ei saa hästi aru teaduslikest ja abstraktsetest mõistetest; ta mõistab neid hoopis sõna otseses mõttes. Samuti võib täheldada, et tal puuduvad motoorsed ja koordinatsioonioskused, näiteks spordis ja muudes füüsilistes tegevustes, eriti keha vasakus piirkonnas.
Peale motoorsete ja abstraktsete arutlemisoskuste on mitteverbaalse õpiraskusega lapsel tavaliselt nõrgad sotsiaalsed oskused ja nad ei saa rühmategevustes hästi hakkama. Ta ei tea, kuidas töödelda mitteverbaalseid vihjeid, mis tavaliselt väljendavad emotsioone, nagu naeratus, kortsus kulm või haigutamine. Selle tulemusena on lapsel sageli raske sõpru leida ja hoida ning ta muutub endassetõmbumiseks ja üksinduseks.
Mitteverbaalse õpiraskusega lapse ravimine nõuab nii eestkostjalt kui ka lapselt palju “koolitust”. Rutiin ja etteaimatav keskkond aitavad lapsel end mugavalt tunda ja annavad kindluse, et ta saab teatud tegevustega hästi hakkama. Kui peaks juhtuma muudatusi, peaks eestkostja lapse ette valmistama ja temaga eelnevalt rääkima. Tööde, tegevuste ja muude sündmuste üleskirjutamine aitab lapsel teavet säilitada ja korraldada talle arusaadavas keeles. Ravi võib hõlmata ka käitumis- ja keeleteraapiate läbimist sotsiaalsete oskustega tegelemiseks.