Viivisvarad, mida tuntakse ka kui viivislaenud, on laenud, millel on suurenenud maksejõuetuse risk, mis on tavaliselt tingitud võlgniku finantsolukorra muutumisest. Tavaliselt klassifitseeritakse mis tahes laen, mis ületab üheksakümne päeva piiri, ilma et tasumata saldot oleks tehtud, mittetoimivaks varaks. Kuna laenuandjad sõltuvad nendelt laenudelt saadavatest intressidest osana oma tuluvoost, võetakse tavaliselt meetmeid võlgnikuga koostööks, et vältida maksejõuetuse juhtumist.
Oluline on tähele panna, et kui võlgnikul jääb kuumakse tähtpäevast paar päeva mööda, ei tähenda see vajadust laenu kui viivisvarana deklareerida. Paljud laenuandjad nõuavad viivistasusid, mis lisatakse juba tasumisele kuuluvale summale, võimaldades tegelikult sellel hilinenud maksel makse saajal tulu teenida. Kui võlgnik hilineb laenumaksetega mitmel järjestikusel kuul paar päeva, võib laenuandja olla mõnevõrra mures ja näha laenu riski suurenevana, kuid mitte piisavalt, et seda mittekohustuslikuks lugeda.
Kuigi on erandeid, liigitavad paljud laenuandjad laenu viivituslikuks varaks ainult siis, kui võlgnik pole vähemalt kolme järjestikuse kuu jooksul üritanud võla eest mingeid makseid teha. Näiteks kui võlgnik kaotas töö ja ei suutnud täit makseid tasuda, kuid korraldas tööotsingu ajal intressimaksete tegemise, vaatab laenuandja laenu siiski teatud tüüpi tuluna. Kui võlgnik ei tee pingutusi, et laenuandjaga koostööd teha ja korraldada teatud tüüpi makseid kas intressi või osa põhiosa pealt ning kolme järjestikuse igakuise osamakse kuupäevad mööduvad ilma makseteta, on laen ametlikult mitte- tootlusvara.
Kuna järgmine samm pärast laenu viivisvaraks tunnistamist on sissenõudmine ja võimalik, et võlgniku varade pandiõigus esitatakse, püüavad laenu andvad asutused sageli töötada võlgnikega, kellel on ajutine finantskriis. Nii sissenõudmine kui ka kohtusüsteemi kaudu õiguslike meetmete võtmine maksavad laenuandjale aega ja raha ning tavaliselt ei kasutata neid enne, kui kõik muud võimalused on ammendatud. Nii võlgniku kui ka laenuandja õige kohtlemise ja valmisolekuga on sageli võimalik vältida olukorra eskaleerumist kriitilisele tasemele ja lasta suhtel naasta vastastikku kasulikku seisu.