Mitmekiuline kokkulepe (MFA) oli Euroopa Liidu (EL) ja Ameerika Ühendriikide (USA) vaheline leping, mis piiras kiutoodete eksporti arengumaadest. Seda selleks, et need riigid ei ületaks ELi ja USA kodumaist tööstust. Leping oli mõeldud lühiajalise taktikana tööstuse säilitamiseks ELis ja USA-s. Seda tuntakse ka mitme kiu lepinguna.
Tekstiilitööstuse kaubad olid hõlmatud mitmekiulise kokkuleppega. Konkreetsed tooted hõlmasid lõnga, kangast ja riideid. Need konkreetsed tööstusharud olid sihitud, kuna need on töömahukad. Kui arengumaadel on nendes tööstusharudes tavaliselt eelis oma suure rahvaarvu ja madalate töötajate palkade tõttu.
Mitmekiulise kokkuleppe kohaselt kehtis arengumaade ekspordile kvoodid. Igale riigile määrati iga kauba jaoks konkreetne lubatud ekspordiarv. Igasse arenenud riiki lubati aastas vaid teatud protsent kaupadest. Kui see kvoot oli saavutatud, ei saanud riik täiendavaid kaupu eksportida kuni järgmise kalendriaastani.
Mitmekiulise korralduse puhul olid mõned erandid. Väga vaestes riikides, nagu Bangladesh, piiranguid ei kohaldatud, kuna kvootide kehtestamine mõjutaks tõsiselt rahva heaolu. Selle eelisega riigid suutsid laiendada oma tööstust sellisele tasemele, et makromajandusliku finantsabi lõppemisest tulenev uus konkurents ei paistnud neid kahjustavat, kuna neil oli jätkuvalt odavam tööjõud.
Mitmekiuline kokkulepe kehtis aastatel 1974–2004. Seejärel peeti seda Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) eeskirjadega vastuolus olevaks. Sel põhjusel tühistati MFA alates 1. jaanuarist 2005. Sellest ajast alates on arenenud riigid püüdnud leida muid viise mitmekiulise korralduse mõju kopeerimiseks või vähemalt selle mõju lähendamiseks.
Pärast mitmekiulise kokkuleppe lõppemist kasvas Hiina eksport järsult. USA ja EL kutsusid riiki üles piirama kaubandust, nagu oli kirjas tema ühinemislepingus WTOga. Selle tulemusena kehtestati kindlaksmääratud aastateks kvoodipiirangud nii USA kui ka EL-i vahel.
Mitmekiulise kokkuleppe järgsed piirangud Hiinale põhjustasid ELis mõningaid vaidlusi. Kui Hiina uutest nõuetest teada sai, suurendas ta oma eksporti plahvatuslikult, et ületada tähtaeg enne uute reeglite jõustamist. Toodet tarniti nii palju, et see ületas aastakvoodi, mistõttu saadetisi hoiti ELi sadamates. Lõpuks jõuti diplomaatilisele resolutsioonile.
SmartAsset.