Mikroilukirjandus on ilukirjanduse alamžanr, mis koosneb tähelepanuväärselt lühikestest lugudest, mis on sageli palju lühemad kui paljud teised novellid. Selliste lugude jaoks ei ole kindlat kindla pikkusega nõuet, kuigi üldiselt ollakse nõus, et enamik selle kategooria ilukirjandust on alla 1,000 sõna. Aastate jooksul on tekkinud teatud tüüpi mikroilukirjandus, sealhulgas need, mis on täpselt teatud pikkusega, näiteks 100 sõna või 55 sõna, ja need, mis on surutud võimalikult lühikeseks. Seda tüüpi ilukirjandus erineb teist tüüpi lühiteostest, näiteks haikudest, selle poolest, et neis on sageli kõik täielikult realiseeritud loo ühised elemendid.
Vahel flash fictioniks kutsutud mikrofiktsiooni võib pidada ilukirjandusliku jutuvestmise alamžanriks või vorminguks. Seda tüüpi lugude ainus oluline aspekt on see, et see peab olema äärmiselt lühike, rääkides samal ajal tegelikku lugu. Selliseid lugusid sisaldavad mitmed Interneti-veebisaidid ja ajakirjad ning parimatele mikroilukirjanduse teostele võidakse igal aastal anda auhindu ja autasusid. Paljud neist saitidest ja väljaannetest seavad nendele teostele kindlad standardid, sealhulgas maksimaalse sõnade arvu.
Mikroilukirjanduse jaoks ei nõuta erilist sõnade arvu, kuigi paljud inimesed peavad üle 1,000 sõna selle vormingu jaoks liiga pikaks. Paljud sellise ilukirjanduse kirjanikud püüdlevad selle poole, et lugu ei oleks pikem kui 500 sõna ja teised kirjanikud eelistavad pikkust alla 150 sõna. Teatud tüüpi mikroilukirjandusel on mitu erinevat nimetust, mis põhinevad tavaliselt selliste teoste täpsel pikkusel. Näiteks “55 Fiction” on ilukirjanduslik teos, mis on täpselt 55 sõna pikk, samas kui “Drabble” ja “69er” on vastavalt täpselt 100 ja 69 sõna pikkused teosed.
Mikroilukirjandus eristub tavaliselt mõnest teisest lühikirjutuse vormist selle poolest, et see sisaldab kõiki täielikult realiseeritud loo elemente, kuid väga väikesel kujul. Nendel teostel on sageli vähemalt üks tegelane koos toimuva tegevuse ja loo lahendusega. See kõik toimub aga väga lühikese teose sees ja proosas olevate lünkade täitmine jääb sageli lugeja kujutlusvõime hooleks. Kuulus näide mikroilukirjandusest pärineb apokrüüfilisest loost Ameerika kirjanikust Ernest Hemingwayst, kes seisis silmitsi tema kirjutamisstiili lühidusega. Tõestamaks, et ka lühike teos võib väljendada keerulist ideed, tuli ta väidetavalt välja kuuesõnalise looga: “Müüakse beebikingad, pole kordagi kantud.”