Metronoom on mehaaniline või elektrooniline seade, mida kasutatakse muusika harjutamiseks ja mängimiseks ühtlase rütmi hoidmiseks. Metronoome on erineva kuju ja suurusega ning enamikku on lihtne seadistada erinevat tempot hoidma. Mitte kõik muusikud ei kasuta metronoome ja mõned leiavad, et nende kasutamine on vastuolus tunde või kirega, mida muusikas võib väljendada.
Töötava metronoomi otsimine algas ligikaudu sajand pärast Galileo avastusi pendlite kohta. Esimesed katsed metronoomi loomisel ebaõnnestusid enam-vähem. Selle põhjuseks oli ebamõistlik pikkus, mis oli vajalik isegi kõige aeglasema tempo hoidmiseks, muutes kiired tempod võimatuks.
Dietrik Winkel oli 1812. aastal esimene, kes hakkas kasutama topeltkaalulisi pendleid, et luua tänapäevastele mehaanilistele metronoomidele väga sarnane seade. Johann Maelzel võttis need ideed kasutusele ja hakkas tootma kaasaskantavat metronoomi, mille jaoks anti talle patent 1816. aastal. Tema disaini tuntakse Maelzeli metronoomina. See kajastub standardses noodikirjas “MM=40”, mis tähistab Maelzeli metronoomi.
Algselt nähti metronoome kui vahendit teose tempo täpseks mõõtmiseks, mitte kui abivahendit muusikutele konkreetse tempo sobitamiseks. Paljud arvavad, et need varajased metronoomid on olnud üsna ebatäpsed, mida tõendab mõne aja osa väga kiire kiirus. Kõige kuulsam on see, et seda tõendavad mõned Beethoveni teosed, kes alustas metronoomi kasutamist 1817. aastal, aasta pärast selle vabastamist.
Varased metronoomid pandi liikuma, vajutades lihtsalt pendlit või kasutades kerimisseadet, et hoida seda pikemat aega toite all. Väikese raskuse liigutamine pendlil üles või alla seab tempo kas aeglasemaks või kiiremaks. Kui elektriseadmed muutusid 1930. aastatel tavaliseks, hakkasid paljud metronoomid aja hoidmiseks kasutama elektriimpulsse, valgustades sageli visuaalse vihje andmiseks väikest valgust.
1980. aastatel hakkasid elektroonilised metronoomid muutuma levinumaks, võimaldades rohkem funktsioone ning kohandada tempot ja heli. Enamik metronoome tekitab iga takti juures lihtsa klõpsu, kaasaegsed metronoomid lisavad iga uue takti alguses ka helina. Mõned elektroonilised metronoomid – eriti need, mida leidub arvutites – võimaldavad helisid kohandada.
Metronoomi soovitatakse muusikaüliõpilastele sageli kui väärtuslikku vahendit, mis aitab neil õppida ühtlast tempot hoidma. Kui konkreetne muusikapala on näiteks raske, võib muusikul tekkida kiusatus selle esitamisel tempot maha võtta; metronoom tuletab talle meelde, et ta peab hoidma ühtlast tempot. Mõned muusikud leiavad, et metronoomiga harjutamine või mängimine loob muusikale “mehaanilise” tunde, jättes siiski vähem ruumi “kiiksule” või paindlikkusele. Lisaks ei saa teatud tüüpi muusikat mängida metronoomi taktis.