Metafüüsiline luule on defineeritud kui 17. sajandist Suurbritannias pärit luule, millel on abstraktne ja eeterlik stiil. Sellises luules kasutati erinevaid vorme ja struktuure, kuid kasutati sarnaseid stiile. Selle termini võttis esmakordselt kasutusele John Dryden aastal 1693, kui ta kirjeldas John Donne’i luuletust kui “metafüüsilist” mõjutavat. Hiljem populariseeris seda 1781. aastal Samuel Johnson.
Aristoteles kirjeldas luulet oma “Poeetikas” kui emotsioonide kirjeldamist. Seda võrreldi proosaga, mis kirjeldas fakte ja tegusid. Luule ei pea kinni pidama nii kitsastest piirangutest; tegelikult on kirjeldav luule ja eepiline luule vastuolus Aristotelese ideedega ja kirjeldavad sündmusi või asju. Igat tüüpi metafüüsiline luule ei kaldu mitte ainult emotsioonide, vaid ka abstraktsete emotsionaalsete ideede poole. Neid ei huvita sõda ega armastus, vaid maailm mitteteaduslikus mõttes.
Seitsmeteistkümnenda sajandi lüürilised poeedid tekitasid Suurbritannias metafüüsilise luule idee. 1600. aastad oli Suurbritannia jaoks keeruline ja kiiresti arenev aeg. See sai alguse Inglismaa ja Šotimaa ühinemisest kuningas Jamesi juhtimisel. Sajandil toimus ka Suurbritannia ainus vabariigi periood, kodusõda, usuliste vähemusrühmade tõus ja teaduse laienemine. See oli Samuel Pepyse, John Miltoni ja Isaac Newtoni sajand.
Metafüüsilistel luuletajatel oli palju jooni. Esiteks ilmutasid nende luuletused suurt vaimukust. Nad eirasid ka struktuurilisi eksperimente, et keskenduda stiilile ja teemale. Mõned olid altid hüperboolsele abstraktsioonile, teised aga liikusid neoplatonismi ja ilu täiuslikkuse poole. Georg Lukács nägi metafüüsilist luulet eksistentsialismi eelkujuna.
Kõige olulisem omadus oli metafüüsiline edevus. Ettekujutus on venitatud metafoor, mis kasutab kontseptuaalsemaid ja abstraktsemaid ideid kui tavaline metafoor. Tavalised metafoorid asendavad ühe loo või objekti teise kergesti tuvastatava loo või objektiga. Vaatamata pinnamuutusele jääb sisemine tähendus samaks. Metafüüsilised poeedid aga tegid peaaegu pealesunnitud võrdlusi: näiteks ütlesid, et “armastus on laud, mis vajab meisterdamist ja korralikku lihvimist”.
John Donne oli oma aja üks olulisemaid metafüüsilisi luuletajaid. Tema luuletused keerlesid nii tema sisemise vaimsuse kui ka psühholoogilise analüüsi ja seksuaalse realismi ümber. Tema luuletuste hulka kuulub “Kirp”. Teiste kuulsate metafüüsiliste luuletajate hulka kuuluvad Henry Vaughn ja George Herbert.
Teine metafüüsilise luule näide on Andrew Marvell. Ta on enim tuntud filmi “To His Coy Mistress” järgi, kuid kirjutas ka metafüüsilisi luuletusi. Filmis “Kastetilgas” kasutab ta rida “nii hing, see tilk”, et võrrelda kastepiiska inimhingega.