Metafüüsika viitab ainetele, mis on väljaspool füüsikateaduste valdkonda. Sõna sai alguse Kreeka teadlase Aristotelese filosoofiaalastest kirjutistest. Mõistet “metafüüsika” on sellest ajast alates üldiselt kasutatud laia stipendiumivaldkonna jaoks, mis ulatub üldisest filosoofiast kuni parapsühholoogia ja astroloogiani. See teema on läbi sajandite olnud teaduslikes ja filosoofilistes ringkondades vastuoluline, isegi pilkamine. Sellegipoolest köidavad need eksistentsi aspektid, millel pole teaduslikku seletust, jätkuvalt nii juhuslikke mõtlejaid kui ka filosoofe.
Aristotelese raamatut Metafüüsika peetakse lääne filosoofia nurgakiviks, eksistentsiuuringuks, mis ühendab teoloogilised küsimused ratsionaalse teaduse kõige varasemate vormidega. Pealkirja tõlge kreeka keelest “pärast füüsikat” või “üle füüsika” on seda mõistet sellest ajast peale määratlenud, kuigi see võis lihtsalt viidata tema varasemale tööle “Füüsika”. Valgustusajastu teaduse edusammude järel määratleti enamus füüsikateadusi nende võime järgi olla katsetega tõestatud või ümberlükatud. Metafüüsilisteks peeti neid eksistentsi omadusi, mida ei saanud sel viisil testida, kuid mida sai siiski demonstreerida või vähemalt teoretiseerida.
See filosoofia valdkond hõlmab selliseid teoloogilisi küsimusi nagu universumi loomine ja hinge olemasolu. See käsitleb ka sügavamaid filosoofilisi küsimusi aja, mõtlemise ja olemasolu kohta. Paljudele neist küsimustest ei saa lõplikult vastata; Nagu paljuski filosoofias, hõlmab see teema olemasolevate võimaluste ja nende kaalumise erinevate võimaluste loetlemist. Uurimist, kuidas asjad abstraktsetel tasanditel seostuvad, nimetatakse ka ontoloogiaks. See sõna on vähem koormatud kui “metafüüsika”, mida mõned inimesed ikka veel vastuoluliseks peavad.
Selle põhjuseks on asjaolu, et tänapäeval on „metafüüsika” laienenud ja tähendab kõike, mis jääb väljaspool füüsikateaduste valdkonda. See hõlmab laia valikut paranormaalseid uskumusi ja teemasid, sealhulgas alternatiivmeditsiini, astroloogiat ja muid ennustamise vorme ning erinevat tüüpi vaimsust. Seda terminit on kasutatud ka muude ebatraditsiooniliste teemade, näiteks 17. sajandi Euroopa metafüüsiliste luuletajate jaoks. Traditsioonilised teadlased ja filosoofid jätavad sageli tähelepanuta kõik, mida ei saa kvantifitseerida ega testida. Näiteks kuulus filosoof David Hume ütles, et metafüüsika alased teosed tuleks “leekidele pühendada”.
See jaotus füüsilise ja metafüüsilise vahel on kõige silmatorkavam läänemaailmas, kus filosoofiat mõjutasid tugevalt Aristoteles ja teised vanad kreeklased. Ida filosoofias, näiteks India ja Hiina traditsioonides, ei eristu sellised asjad üksteisest nii selgelt. Hinduismi, taoismi ja zeni õpetused maadlevad metafüüsiliste ja teaduslike teemadega kui osa suuremast tervikust. Just sel põhjusel eirati Euroopas ja Ameerikas suurt osa Ida filosoofiast kuni 20. sajandini, mil selle käsitlused metafüüsika küsimustes said suuremat lugupidamist.