Metafoorne keel on mis tahes keelevorm, mis kasutab metafoori. Metafoorid on kirjanduslikud vahendid, mis ütlevad, et miski on tegelikult midagi täiesti erinevat. William Shakespeare’i kuulus tsitaat “Kogu maailm on lava ja kõik mehed ja naised on vaid mängijad” on hea näide metafoorsest keelest. Shakespeare ei väida, et maailm on sõna otseses mõttes lava, vaid kasutab sõna lava esindamiseks, et arutada midagi muud, mida etappidega seostataks.
Sõna “metafoor” pärineb kreeka sõnast metapherin, mis tähendab otsetõlkes “ülekandma”. Metafoori kirjanduslik seade kannab tähenduse ühelt sõnalt teisele. Väide „Autost sai suvekuumuses ahi” ei tähenda, et auto on sõna otseses mõttes ahi, vaid seda, et suvekuumuses omandab see mõned ahju omadused, näiteks on väga kuum. Metafoorid on nagu sarnasused, kuid ei kasuta kahe asja võrdlemisel sõnu “nagu” või “nagu”. Metafoor ütleb, et üks asi on teine asi.
Metafoorsel keelel on palju kasutusviise, kuid seda kasutatakse sageli luules, laulusõnades või romaanides. Näiteks kirjutab Alfred Noyes raamatus “The Highwayman”: “Tuul oli tuulte puude vahel pimedustorm.” Kasutades metafoori, et tuul on “pimeduse möll”, suudab ta esile kutsuda tundeid, mida ta soovib seostada nii pimeduse kui tuulega. Ta loob erilise meeleolu kahe omavahel mitteseotud asja võrdlemise kaudu. Kirjanikud võivad kirjeldamiseks kasutada ka metafoorilist keelt, öeldes selliseid asju nagu “Tuba oli rakk”, mis loob automaatselt ettekujutuse sisustamata, piiravast ruumist.
Ka tavainimesed kasutavad kõnes üsna palju metafoorilist keelt. Kui keegi ütleks: “John on siga, kui ta sööb”, ei ütleks ta, et Johannes muutub toiduga esitades seaks, vaid ütleks, et Jaanil on söömisel sigadega tavaliselt seotud omadused. Põhimõtteliselt ütleks inimene, et John on ahne ja toiduga segane. Metafoorilist keelt saab kasutada ka muul viisil, öeldes näiteks: “See vestlus tekitas minus huvi filosoofia vastu.” Tegusõna “sädenenud” kasutatakse metafooriliselt, et tähendada põhjustatud või algatatud.