Mesenhüüm on lahtise sidekoe vorm, mis areneb embrüos. See koosneb jahvatatud ainest, mis koosneb valkudest ja veest ning on želatiinse tekstuuriga, mis kaitseb ja toetab rakke ja retikulaarseid kiude. Mesenhüümi rakud on diferentseerumata, mis tähendab, et neist võib areneda mis tahes tüüpi küpsed rakud. Mesenhüümist pärineb täielikult arenenud loote luu, kõhr, sidekude, lümfisüsteem ja vereringe.
Normaalse arengu käigus kasvab embrüo viljastatud munarakust sügoodist blastulaks, seejärel grastulaks, mis koosneb mitmest kihist, mida nimetatakse idukihtideks. Enamikul keerukatel selgroogsetel areneb kolm idukihti: endoderm, mesoderm ja ektoderm. Neid keerulisi olendeid, sealhulgas inimesi, nimetatakse kolme erineva idukihi olemasolu tõttu triploblastilisteks. Vähem keerukad loomad alustavad sageli kahest või isegi ühest kihist, nagu käsnade puhul. Kahest idukihist arenevaid loomi nimetatakse diploblastilisteks.
Mesenhümaalsed rakud tekivad suures osas mesodermist, kuna embrüo jätkab diferentseerumist. Mesenhüümi peetakse retikulaarse sidekoe vormiks, kuna see sisaldab retikulaarseid kiude, mis on kiud, mis koosnevad teatud tüüpi kollageenist, mida tuntakse III tüüpi kollageenina. Seda kollageenivormi leidub luudes, kõhredes, kõõlustes ja teistes sidekudedes, mis arenevad mesenhüümist. Retikulaarsed kiud võivad moodustuda ka võrgutaoliseks tugivõrgustikuks, mida leidub keha pehmetes kudedes, näiteks lümfisüsteemis, mis samuti tekib loote arengu ajal mesenhüümist. Mesenhüüm võib diferentseeruda ka hematopoeetilisteks rakkudeks või rakkudeks, mis toodavad verd ja vereringekudet, arenedes seega küpseks vereringesüsteemiks.
Teist seotud terminit “mesenhümaalsed tüvirakud” kasutatakse mõnikord vaheldumisi terminiga “üdi stroomarakud”, et kirjeldada diferentseerumata tüvirakke. Nende nimetamine mesenhümaalseteks rakkudeks ei ole aga täiesti täpne, sest mesenhüüm võib diferentseeruda vererakkudeks ja tüvirakud, mida kõige sagedamini nimetatakse mesenhümaalseteks tüvirakkudeks, võivad üldiselt muutuda luurakkudeks, rasvarakkudeks või kõhrerakkudeks. Teine termin, mida seda tüüpi tüvirakkude kirjeldamiseks peetakse mõnevõrra täpsemaks, on “multipotentsed stroomarakud”.
Loote arengu ajal areneb ka sarnane kude, mida nimetatakse ektomesenhüümiks. Erinevalt mesenhüümist tekib ektomenhüüm arendusprotsessis veidi hiljem rakkude rühmast, mida nimetatakse närviharja rakkudeks. Embrüo kolju piirkonnas moodustuvad närviharjarakud, millest saavad luud ja pea ja kaela lihased, samuti moodustavad haru- või neeluvõred, mis muutuvad kaladel lõpusteks ning arenevad imetajatel hingetoruks ja kõriks.