Merlini pistrik ehk Falco columbarius on väike röövlind, keda leidub kogu Põhja-Ameerikas, Euroopas ja Aasias. Merlinide pikkus on 9.5–13 tolli (24–33 cm), tiibade siruulatus on umbes 20–26 tolli (50–67 cm) ja kaal on umbes 5.3–9 untsi (150–255 grammi). Välimuselt on merilinipistrikul pikk, vöödiline saba ja pikad teravatipulised tiivad. Värvus on sooti erinev, isaslooma tiivad ja selg on sinakashallid ja emasel pruunid. Tema küünised on mustad ning sääred ja käpad kollased.
Merlini pistrik on peamiselt põhjapoolsete preeriate ja metsade linnud. Geograafiliselt leidub seda liiki põhjapoolkeral ja levib kogu maailmas piirkondades üle 47 põhjalaiuse. Merlinid on aga rändavad ja enamik liigub lõunasse, kui ilm muutub jahedaks. Põhja-Ameerika populatsioonid liiguvad USA lõunaosasse ja Lõuna-Ameerika põhjaossa. Põhja-Euroopa liigid liiguvad lõuna suunas Põhja-Aafrikasse ja Lõuna-Euroopasse.
Pesitsusvälisel ajal eelistab meripistrik elupaigaks üsna avatud maid, nagu võsa- või põõsaalad, preeriad, järvekaldad ja nõmmed. Üldiselt meeldib seda tüüpi pistrikule madala kuni keskmise kõrgusega taimestiku segu vähemalt mõne puuga. On teada, et see väldib puudeta, kuivi piirkondi ja tihedaid metsi.
Pesitsusperioodil aga laieneb merilinipistriku elupaik okasmetsadele, kuna ta otsib tiheda taimestiku või kivise kattega pesakohti. Merlini pistrik sageli ise pesa ei ehita. Selle asemel kasutab ta sageli teiste lindude mahajäetud pesasid.
Pärast pesitsusaladele rände lõppemist, tavaliselt hiljemalt kevade lõpus, paneb isane üles mitmesuguseid õhust väljapanekuid, mille eesmärk on meelitada oma territooriumile emast. Ta toob talle süüa ja näitab kavandatavat pesa. Üldiselt on merlini pistrikud pesitsus- ja pesitsusperioodil monogaamsed. Munetakse kahest kuni viiest munast koosnev sidur ja see koorub umbes 28–32 päeva pärast. Isane merlin hoiab emase toidetuna, kuid mõlemad vanemad kaitsevad pesa ja toidavad pesapoegi.
Meripistrik on lihasööja ja saagiks enamasti väikese ja keskmise suurusega lindudele. Putukad ja väikesed imetajad, nagu nahkhiired ja hiired, pakuvad toidule vaheldust. Merlineid peetakse väga võimekateks õhust söödaotsijateks ja nad püüavad suurema osa oma saagist õhus. Näiliselt kartmata on Merlinid püüdnud püüda isegi suuri saaki, näiteks autosid.