See pole merest ega ka sibulast. Teaduslikult tuntud kui Bowiea volubilis, merisibul on pärit Ida- ja Lõuna-Aafrika kuivadest piirkondadest ning mõned võivad öelda, et see õitseb hooletusse jättes. Liilialiste sugukonda kuuluv merisibul on oma pikkade ronivartega kindlasti üsna veider, mis teeb temast ühe huvitavama toataime.
Selle taime heleroheline põhi ehk sibul meenutab tugevalt sibulat. Erinevalt paljudest teistest sibulatest saab merisibula sibul kõige paremini hakkama, kui see on vaid poolenisti mulda mattunud. Kui see on liiga sügavale maetud, on suurem tõenäosus, et see võib mädaneda. Kuna tegemist on väga pikaealiste püsikutega, on merisibula sibul teadaolevalt väga suur, ulatudes mõnikord 10 tolli (25.4 sentimeetri) läbimõõduni.
Merisibula lehed on väikesed ja väga lühikese elueaga. Nad näevad välja nagu sibula lehed ja tärkavad vaid väga noortel seemikutel lühikest aega. Pärast nende surma ja mahakukkumist asendatakse need taime püsivate varte ehk viinapuudega.
Igal hooajal talve lõpu poole hakkavad merisibula sibula keskelt võrsuma õrnad ja lokkis varred. Need võivad muutuda väga pikaks ja kasvada 8 jala (2.5 meetri) pikkuseks või pikemaks. Kuna tal on loomupärane kalduvus otsida tuge, millele ronida, on ta pälvinud ka hüüdnimed ronimissibul ja roniv merisibul. Kuigi paljud inimesed võivad arvata, et need pikad kõõlused on viinapuud, on need tegelikult pikad lillevarred. Sügisel, pärast taime õitsemist, muutuvad need varred väga kuivaks, närbuvad ja kukuvad maha.
Kahjuks nende lillede puhul ei paista neil peale koguse midagi minevat. Nad on väikesed, tavalised ja väidetavalt on neil üsna ebameeldiv lõhn. Merisibula lilli ei saa kirjeldada kui efektseid. Need tähekujulised lilled õitsevad kevadel ja suvel ning nende läbimõõt ei ületa sageli 0.5 tolli (1.3 sentimeetrit). Igal hooajal toodetakse igal varrel kümneid helerohelisi või valgeid õisi.
Merisibul vajab väga vähe hooldust ja muld, kuhu see on istutatud, tuleks lasta kastmise vahel kuivada. Ta eelistab hästi kuivendatud mulda, mida saab saavutada tavalise potimulla segamisel kaktusemuldaga. Kui varred hakkavad suve lõpus kuivama, tuleks kastmine järk-järgult lõpetada ja seda ei tohi jätkata enne, kui uued varred hakkavad uuesti tärkama.