Meriliilia pole tegelikult liilia ega isegi taim. Tegemist on mereloomaga, keda tuntakse krinoidina ja erinevalt teist tüüpi krinoididest on sellel loomal vars, mis on juurdunud ookeanipõhjani. Neid olendeid on aga tabavalt nimetatud, kuna nad meenutavad liiliaõisi. Neid võib tavaliselt leida ookeanides ja meredes suurtel sügavustel ning nad toituvad vees leiduvast planktonist. Kuigi need kinnitatakse tavaliselt ookeanipõhja, võivad need ebatavalised mereloomad end kiskjate eest põgenemiseks välja juurida.
Crinoids ehk Chrinoidea on okasnahksete tüüp, mis on mereselgrootud, millel on torukujulised jalad ja mõnevõrra sümmeetrilised kehad. Nad kuuluvad okasnahksete hõimkonda ning on seotud meritähte ja merisiilikuga. Enamik krinoide, nagu ka meriliiliad, leidus ohtralt miljoneid aastaid tagasi ja neid leidub tänapäevalgi.
Meriliiliad ei ole lilled ega taimed, vaid meenutavad liiliaõit. Mõned teadlased võivad seda tüüpi loomi isegi nimetada elavaks fossiiliks. See lähisugulane, sulgtäht, on samuti krinoid, kuid tal puudub meriliilial sarnane pikk vars ja ta ujub vabalt.
Meriliilia põhjas olev vars kasvab tavaliselt umbes mõne jala (0.9 meetri) pikkuseks. Suurema osa ajast kinnitatakse see ookeanipõhja külge imetud jala abil. Mõnel meriliilial võivad olla ka juurelaadsed omadused, mis võimaldavad neil veelgi paremini ookeanipõhjas kinni hoida. Selle varre peal on ümmargune keskosa, mida tuntakse tupplehena. Tupplehest kasvavad mitmed hargnenud ja sulgjad käsivarred, mis hõljuvad meriliiliat ümbritsevas vees.
Miljoneid aastaid tagasi oli meriliiliat väga palju ja seda võis leida nii madalas kui ka sügavas vees. Tänapäeval leidub seda looma aga tavaliselt väga sügavas vees. Tavaliselt võib seda leida Atlandi ookeani ja Kariibi mere põrandatele kinnitatud umbes 650 jala (ligikaudu 200 meetri) sügavusel.
Plankton ja muu orgaaniline aine jääb meriliilia hõljuvatesse sulgedesse ja seda kasutatakse siis toiduna. See orgaaniline aine kantakse seejärel tupplehe ülaosas asuvasse suudmesse, mida tuntakse tegmenina. Meriliiliatel pole päris kõhtu, nii et toit suunatakse nende söögitoru kaudu otse soolde. Sealt liigub see pärakusse ja lõpuks pärakusse, mis asub suuõõnega samal pinnal.
Kuigi nad on suurema osa oma elust kinnitunud ookeanipõhja, on meriliiliad vajaduse korral võimelised liikuma. Meriliilia liigub tavaliselt siis, kui tal on vaja kiskja, näiteks merisiiliku eest põgeneda. Kui tal on vaja liikuda, murrab meriliilia varre põhjast väikese osa. Seda tehes vabaneb loom end ookeanipõhjast ja ta suudab ohu eest eemale roomata.