Merikurk on holothuroidea klassi kuuluv okasnahkne, mida võib leida kõigis maailma ookeanides sügavustel alates loodetevahelisest vööndist kuni ookeanikaevikute põhjani. Holotuurlasi on üle 1,000 liigi, kuigi kõigil neil on pikad kurgikujulised kehad, mis annavad loomadele nende üldnimetuse. Sarnaselt teistele okasnahksetele on merikurgidel kogu keha pikkuses viiepoolne radiaalne sümmeetria. Üsna veidrad ookeaniloomad on hinnatud ka mõnes Aasia kulinaarses traditsioonis.
Eemalt vaadates võiks andeks anda merekurgi segi ajamise tegeliku kurgiga. Enamasti puhkavad loomad ookeanipõhjal, filtreerides toitu nende ümber voolavast veest. Nende tume, konarlik keha meenutab tugevalt kurke, kuigi mõned eksootilised liigid annavad oma loomaloomuse ära oranži ja sinise värvi tüükadega. Nad söövad planktonit ja muud orgaanilist materjali kas filtri kaudu või sõeludes nende suud ümbritsevate painduvate kombitsatega läbi ookeanipõhja sette.
Nagu teisedki ookeanis elavad loomad, filtreerib ka merikurk mereveest hapniku välja hingamiseks. Sel juhul algab hapniku eraldamise aparaat, mida nimetatakse hingamispuuks, päraku põhjast ja kulgeb mööda looma keha. Kurk võtab päraku ja kloaagi kaudu väikeses koguses vett ning seejärel väljutab jäätmed kloaagi kaudu tagasi. Looma lihtne hingamine ja seedesüsteem viitab sellele, et ta on eksisteerinud miljoneid aastaid ning selle hüpoteesi toetuseks on kivistunud näiteid 400 miljoni aasta tagusest Siluri perioodist.
Mõnel selle klassi liigil on enesekaitse vajaduse korral mõni nipp varrukas. Mõõduka stressi korral pritsitakse vett mõlemast otsast. Äärmusliku stressi korral tõmbab loom aga kõhtu tagasi ja põgeneb järgnevas kaoses. Magu kasvab suhteliselt lühikese aja jooksul uuesti. Ka teised okasnahksed suudavad oma kõhtu väljapoole suruda, tavaliselt toitmiseks, kuid magu tõmbub tavaliselt tagasi kehasse.
Aasia köögis on merikurk nii värske kui ka kuivatatud ning seda kasutatakse tavaliselt suppides ja hautistes. Maitse on mahe ja tekstuur on kummine ja kergelt želatiinne. Looma kasutatakse ka mõnes traditsioonilises meditsiinis ning lääne ravimifirmad on asunud teda uurima, kas sellel on kasulikke omadusi. Mõnel liigil näib olevat antikoagulante, põletikuvastaseid ja antimikroobseid ühendeid, mis võivad olla meditsiinilises ravis kasutatavad.