Igal aastal satub maailmamerre lugematul hulgal esemeid. Kõik alates kilekottidest kuni pudelikorkide ja igapäevaste esemete katkiste tükkideni jõuab soolasesse lainetusse. Mõnda neist asjadest peetakse vaid prahiks; teisi peavad peidetud aardeks ja kunstiteosteks need, kes leiavad need kaldalt laiali puistamas. Merekeraamika on sisuliselt ookeani poolt kulunud ja poleeritud keraamiliste ja portselanesemete purunenud killud.
Seda nähtust nimetatakse ka merihiinaks, mereportselaniks ja rannakeraamikaks. See nähtus ilmneb siis, kui keraamika puruneb tükkideks või kildudeks ja leiab tee ookeani. Purunemine võib toimuda enne merre sisenemist või pärast seda, turbulentsete tingimuste või loomuliku kulumise tagajärjel. Soolane vesi koos ookeanis leiduvate peente liivateradega poleerib ja silub keraamika pinda.
Iga merekeraamika ei ole ilus. Aeg ja loodus kulutavad keraamika märgiseid, jättes tükid pooleldi kaunistatuks või täiesti ilma kujunduseta. Teistel kildudel on mustrid ja kaunistused puutumata. Leitud keraamika- ja keraamikatükkide täpne tuvastamine on keeruline, välja arvatud juhul, kui killul on tegija märk või iseloomulik muster.
Järvekeraamika sarnaneb merekeraamikaga, välja arvatud see, et seda leidub järvedes ja muudes mageveekogudes. Kuna mageveereservuaarides esinevad tingimused on tavaliselt vähem turbulentsed kui ookeanis, pole järvekeraamika tavaliselt nii poleeritud ega rafineeritud. Kuna järveliiv on tavaliselt jämedam kui ookeaniliiv, ei ole järvekeraamika servad tavaliselt nii siledad kui merekeraamika omad.
Paljud rannakülastajad ja entusiastid koguvad rannajoontelt esemeid. Mereportselan on haruldasem kui mereklaas, mis on sama protsessi käigus leitud ja poleeritud klaas. Käsitöölised ja käsitöölised kasutavad nii mereklaasi kui ka keraamikat, et luua ainulaadseid kunstiteoseid, sealhulgas skulptuure, majapidamistarbeid ja ehteid.