Laevaaurumasin on teatud tüüpi aurumasin, mis on ette nähtud kasutamiseks laeval või muul merelaeval. Aurumasinaid hakati laevadel ilmuma 19. sajandi alguses ja need olid peamiseks mootoritüübiks, mida kasutati mootoriga merereisidel enamuse järgmise 100 aasta jooksul, mil diiselmootorid hakkasid aurumasinaid välja tõrjuma kui laevade tõukejõu standard. Selle aja jooksul ilmus tohutul hulgal disainilahendusi, täiustusi ja konfiguratsioone, kuid kõik laevaaurumasinad töötasid samal põhimõttel, kasutades töö tegemiseks kuumutatud auru.
The first working steam engine was invented in the late 17th century but was not successfully developed commercially until the early 18th century. It was almost 100 years later, in 1807, that the first commercially successful steam ship design was developed by an American, Robert Fulton. Early marine steam engines were somewhat unreliable and underpowered, but engineers and inventors in the United States and Europe quickly made improvements, and within another 30 years steam ships were making regular transatlantic trips.
Varasematel seda tüüpi mootoritega varustatud laevadel olid katlad, mis kasutasid kütusena puitu. Hiljem kasutasid paljud laevad kütusena kivisütt. Auru tootmiseks kuumutati boilerit, suurt suletud vett sisaldavat paaki, mis tekitas suletud süsteemis survet. Seda rõhku kasutati ühe või mitme kolvi liigutamiseks silindrites. Kolvid ühendati mehaaniliste vahenditega veomehhanismiga, millega keerati labaratast või hiljem arenenumatel laevadel sõukruvi.
Lihtsad paisuaurumasinad olid silindritega, mis kõik töötasid sama rõhu all ning laeva aurumasinate arendamise algfaasis olid kõik aurumasinad selliselt konstrueeritud. Hiljem töötati välja kombineeritud paisuaurumootor, millel olid silindrid, mis töötasid järjest madalama rõhu all, kuna aur juhiti järjestikku läbi silindrite, jahtudes igast silindritest läbides enne katlasse naasmist. Seda tüüpi mootorid olid tavaliselt konstrueeritud kahe silindriga. Kolme silindriga kombineeritud mootoreid tunti kolmikpaisumootoritena.
The method by which a marine steam engine transferred power from the pistons to the drive mechanism was the second element in how an engine was classified. Many different power transfer designs were developed during the time when steam engines were prevalent. A type of engine known as the side-lever engine, in which the pistons were connected to two large levers mounted on the sides of the engine, was the primary type of marine steam engine during the early years of steam power. Later designs included the steeple, crosshead, oscillating, and walking beam engines.