Algselt Kreeka arstide poolt umbes 300 eKr määratletud melanhoolia on psühholoogiline häire, mida iseloomustavad isutus ja depressiivne meeleolu. Kaasaegsed psühholoogid usuvad üldiselt, et see on depressiivse häire teine termin. Vana-Kreeka meditsiinis uskusid arstid, et iga haigus on põhjustatud ühe nelja peamise kehavedeliku ehk huumori tasakaalustamatusest. Väidetavalt põhjustas masendust musta sapi liig. Nimi pärineb kreeka tüvest melas, mis tähendab “must” ja kholé, mis tähendab “sapp”.
Nagu Hippokratese kirjutistes on määratletud, tekitas melanhoolia teatud sümptomeid, mis on väga sarnased tänapäeva depressiivse häirega seotud sümptomitega. Pidevat unetust, isutust ja meeleheidet peeti selle seisundi tunnusteks. Lisaks märkisid Kreeka arstid, et melanhoolia all kannatavatel patsientidel ilmnes agressiivne käitumine, mis mõnikord viis enesetapuni.
Huvitav on märkida, et varased melanhooliauuringud andsid järeldused, mis on tugevas korrelatsioonis sellega, mida me praegu depressiooni kohta teame. Näiteks teatasid iidsed kreeklased, et see näis sügiskuudel süvenevat või muutumas levinumaks, mis võib seostada haigusseisundit hooajalise afektiivse häirega (SAD). Lisaks arvati, et maania nime all tuntud seisund, mida iseloomustab tugevalt kõrgenenud meeleolu, on hiljem seotud melanhooliaga. See viitab sellele, et mõned nendes varajastes uuringutes osalenud patsiendid võisid kannatada bipolaarse häire all.
Tundub, et iidsed melanhooliauuringud teevad vahet situatsioonilise ja keemilise depressiooni vahel. Kuigi Hippokrates omistas melanhooliale musta sapi keemilise liigse koguse, märkis ta ka, et sümptomid võivad tekkida püsivast leinast ja hirmust, mis viitab sellele, et olukorraga seotud probleemid võivad põhjustada ka depressiooni. Keskajal uurisid arstid seost perekonna ajaloo ja melanhoolia vahel.
Kuigi see sõna viitab endiselt ebamäärasele käitumisele, ei kasutata seda enam meditsiinilise diagnoosina. Tänapäeval määratlevad arstid kliinilist depressiooni kui püsivat melanhoolia või meeleheite seisundit. Depressioonihäire diagnoosimiseks peab see seisund arenema nii kaugele, et see häirib inimese igapäevaelu.