Mekoonium viitab tõrvasele, kleepuvale ja tumerohelisele ainele, mis vooderdab lapse soolestikku enne tema sündi. Üldjuhul ei eraldu mekoonium lapse roojamisse enne lapse sündi. Mõnikord võib mekoonium mööduda, kui laps on veel emakas. See muutub murettekitavaks, eriti kui mekoonium on paks, sest sel juhul on lapsel kopsude aspiratsiooni oht. Tavaliselt kujutab napp mekoonium lapsele vähe ohtu. Kui see on aga paks, võib see kahjustada kopsufunktsiooni.
Tavaliselt jälgitakse ema sünnituse ajal tähelepanelikult, kui mekooniumi värvumine on ilmne, nagu see juhtub siis, kui tavaliselt läbipaistev lootevesi muutub kollaseks või roheliseks. Kui see juhtub, on tervishoiuteenuse osutaja valmis seadmega, mida nimetatakse DeLee imemiseks. See seade suudab mekooniumi lapse kopsudest välja imeda enne esimest hingetõmmet, mis võib takistada aspiratsiooni. Üldjuhul jälgitakse mekooniumi tunnuste olemasolul beebi lootehäirete suhtes intensiivsemalt.
Kuna sünnitusprotsess edeneb ja ebanormaalne südame löögisagedus või hingamissagedus teatab tervishoiutöötajatele, et lapsel on lootehäired, võib olla vajalik keisrilõige. Kui aga operatsioon ei ole vajalik, võib osutuda vajalikuks kiirendatud sünnitus, kasutades vaakumekstraktsiooniseadet või tange. Kui mekooniumi aspireeritakse või hingatakse vastsündinu kopsudesse, nimetatakse seda mekooniumi aspiratsiooniks. See seisund võib põhjustada infektsioone, nagu kopsupõletik, ja õigustada vastsündinute intensiivravi osakonda jäämist.
Tavaliselt nõuab mekooniumi aspiratsiooni ehk keemilise kopsupõletiku ravi antibiootikumidega ravi. Lisaks võib laps vajada hapnikuravi, et aidata hingata, kuni ta saab ilma abita hingata. Kuna need imikud võivad väga kiiresti raskelt haigestuda, tuleb nende seisundit hoolikalt jälgida. Seda tüüpi jälgimine võib hõlmata südamemonitori ja sagedasi vereanalüüse, et hinnata lapse südame, neerude ja kopsude funktsiooni.
Vastsündinute intensiivravi osakonnas või NICU-s viibimise kestus sõltub haigusseisundi tõsidusest ja ulatusest. Laps võib üksuses viibida mõnest päevast mitme nädalani. Tavaliselt taastub vastsündinu patsient täielikult, ilma püsivate tagajärgedeta. Mõnikord võivad nad aga kogeda püsivaid hingamisteede mõjusid, mis võivad vajada perioodilist jälgimist ja meditsiinilist hindamist. Mekooniumi värvimine ei ole haruldane, kuid tüsistuste riski vähendamiseks tuleb seda hoolikalt jälgida ja ravida.