Meetoditegijat on raske määratleda, sest see võib tähendada nii palju erinevaid asju. Ei ole ühtset „meetodit”, mille abil näitlejad seda tüüpi näitlemist harrastavad, ning „meetodiks” nimetatud näitlejad võivad olla õppinud erineval viisil ja juhendajate käe all, kes erinevad oluliselt selles, kuidas näitlemist tuleks harrastada. Metoodikanäitlemise idee ei ole Ameerika päritolu ja pärineb hoopis dramaturgidelt nagu Anton Tšehhov ning vene näitleja ja lavastaja Constantin Stanislavski. 1930. aastatel ühinema hakanud USA esimese põlvkonna metoodikanäitlejate juhendajatest oli Stanislavski õpilane vaid Stella Adler, teised aga õpetasid Stanislavski kontseptsioone järgides erinevaid meetodeid.
Suur metoodikanäitlemise liikumine hakkas USA-s toimuma 20. sajandi keskel ja siis oli mitu juhendajat, kes õpetasid erinevaid meetodeid. Nende hulka kuuluvad Lee Strasberg, Stella Adler ja Sanford Meisner. Meetodinäitleja oleks võinud õppida koos kõigi või mõne nende õpetajatega ja võib oma käsitööd praktiseerida erinevate meetodite abil. Näiteks Strasberg propageeris oma õpetaja eluajal paljusid meetodeid.
Meisneri meetodit mõistavad laiem üldsus sageli kõige lähemalt. Meisner uskus, et kõige autentsema näitlejatöö saavutati siis, kui näitlejad sukeldusid täielikult oma tegelastesse ja tegutsesid hetkes, et tekitada väljamõeldud asjaoludel ehtne vastus või tegevus. Ehkki esineja tegevus laval võib tunduda spontaanne, tugineb Meisneri meetod eelnevale tugevale ettevalmistusele, sealhulgas harjutustele partneritega ja joonte selgeks õppimisele.
Strasbergi propageeritud meetodinäitlemine on pigem tegelase analüüsi tunnetus koos meetodinäitleja mälestuste kasutamisega osa teavitamiseks ja täitmiseks. Stella Adler võttis selle teise suuna ja palus veelgi sügavamat iseloomu analüüsi. Ta on ehk kõige paremini tuntud mõnede oma õpilaste, sealhulgas Robert DeNiro ja Marlon Brando tööde tõttu, keda mõlemat peetakse tugevate meetodite näitlejateks.
Põhimõtteliselt on meetodinäitleja ülesanne kindlaks teha, kuidas tegelaskuju sisse elada ja täita ta realismiga, kasutades nii analüüsi ja tundlikkust tegelaskuju suhtes kui ka tõeliselt elust pärit emotsioone. On vähem hinnanguid tegelase moraali üle ja rohkem tunnetust, kuidas see tegelane võimalikult autentsel viisil ellu äratada. Lihtne on mõelda “meetodinäitlemisest”, mida kasutavad sellised näitlejad nagu Robert DeNiro või Brando. Kas Vito Corleone või Ristiisa rollis toovad ekraanile täielikult realiseeritud tegelaskuju.
Teine kuulus meetodinäitleja on Dustin Hoffman ja tegelikult on filmifännidele üks parimaid meetodiuurimusi filmis Tootsie. Avasaates õpetab Hoffmani tegelaskuju teisi näitlejaid ning ta jätkab näitlejate juhendamist läbi filmi Meisneri, Adleri ja Strasbergi meetodite puntraga Method Principals.
Sellest ajast peale on tekkinud teisigi koolkondi, mis võtavad meetodinäitlemise mõningaid aspekte oma südameasjaks, kuid oleks ebarealistlik või ebamõistlik väita, et ainsad tõelised näitlejad on need, kes on meetodil tegutsejad. Paljudel näitlejatel pole mingit pistmist ühegi meetodi stiiliga, kuid nad esitavad etendusi, mis on jahutavad, emotsionaalsed või erakordselt realistlikud. Võib öelda, et meetodinäitleja on teatud käsitöövõtteid lihvinud kõige enam võib-olla Strasbergi või Adleri õpetussõnade põhjal, kuid on palju näitlejaid, kes on sama osavad ja tegutsevad muude ja täiesti mitteseotud vahenditega.