Meeleline taju, mida nimetatakse ka sensoorseks tajuks, on ümbritsevas keskkonnas toimuvast või olemasolevast arusaamise või teadlikkuse saamine. See juhtub siis, kui inimene kogub, korrastab ja tõlgendab sensoorset teavet. See on keeruline ülesanne, mis on sügavalt seotud keha närvisüsteemiga.
Meeletaju südameks on meeleelundid nagu silmad, nahk ja kõrvad. Need elundid toimivad sisuliselt liidesena aju ja keskkonna vahel. Kui nendel organitel on andmed olemas, saadetakse närvisüsteemi kaudu ajju keerukaid signaale. Aju tõlgendab neid signaale nii, et andmetel on tähendus.
See, kuidas aju keha sensoorsetest organitest pärinevat teavet tõlgendab, on uskumatult keeruline. Aju nii ratsionaalse kui ka emotsionaalse keskuse struktuurid aitavad säilitada mälestusi teabest, mida inimene saab. Need mälestused võimaldavad inimestel võrrelda erinevaid asju, õppida ja teha ratsionaalseid otsuseid. Näiteks saab inimene oma kogemuste põhjal järeldada, kas see, mida ta tajub, on tõeline või lihtsalt illusioon.
Asjaolu, et igaühe aju töötab veidi erinevalt ja inimestel on erinevad kogemused, tähendab, et kõik ei tõlgenda sensoorseid andmeid ühtemoodi. Klassikaline näide on pilt kahest identsest näosiluetist, mis vaatavad üksteisele vastu ja mille keskel on tühik. Mõned inimesed näevad ainult siluette. Teised näevad ainult siluettide vahelist ruumi, mis näeb välja nagu pokaal või tass. See on huvitav psühholoogidele, psühhiaatritele, arstidele ja teistele spetsialistidele, näiteks õpetajatele, kes peavad mõistma, kuidas meelte tajumine on seotud inimese käitumise, tervise või õppimisvõimega. Erinevad ajufunktsioonid ja kogemused tähendavad ka seda, et sensoorne taju ei ole konstantne, vaid pigem kujuneb aja jooksul mälestuste kujunemisel.
Traditsiooniliselt on eksperdid sensoorsesse tajusse alati kaasanud viis peamist meelt. Nende hulka kuuluvad nägemine, kuulmine, maitse, puudutus ja lõhn. Mõned eksperdid usuvad, et sensoorne taju hõlmab ka teisi vähemtuntud meeli. Nende hulka kuuluvad näiteks ekvilibrioreseptsioon, võime teada, kuidas keha on asendis ja hoida tasakaalu; propriotseptsioon, võime teada, kus kehaosad asuvad, ilma neid nägemata; termoreseptsioon, võime tuvastada soojust ja külma; ja ajaline taju, mis on aja kulgemise tunnetus. Teine meel, mida algselt arvati üldise puudutuse osaks, on notsitseptsioon ehk võime tunda valu.
Märkimisväärset arutelu tekitab sensoorne taju või ESP. ESP lihtne määratlus on võime koguda andmeid väljaspool tavalisi meeli. Näiteks võib ESP-ga inimene teada, kui keegi on hädas, ilma et ta oleks teise inimese lähedal, või ta suudab tuvastada vaimu olemasolu. Paljud inimesed ei usu, et ESP on olemas, kuid pooldajad näevad sageli palju vaeva, et selgitada, kuidas seda tüüpi arusaama kasutada ja seeläbi sisemiselt ja väliselt teadlikumaks saada.
Meeletaju esineb paljudel erinevatel liikidel, mitte ainult inimestel. Erinevate liikide kujundamise viis tähendab, et nende tajutavus erineb sageli inimeste omast. Näiteks koertel on haistmismeel, mis võib olla kümneid kordi suurem kui inimese haistmismeel.
Arvestades kõiki meelelise tajuga seotud muutujaid, on praktiliselt võimatu öelda, et tajumiseks on õige või vale viis. Sedamööda, kuidas inimesed aju kohta rohkem teada saavad, kasvab arusaam meelelisest tajumisest. See võib aidata inimestel edasi liikuda mitmes valdkonnas, sealhulgas meditsiin, disain, haridus ning isegi reklaam ja turundus.