Meedia kallutatus on tajutav arusaam, et ajakirjandusel on ja avaldatakse kindlat seisukohta, selle asemel, et uudiseid kajastada või saateid objektiivselt edastada. Selline eelarvamus viitab sageli meediale kui tervikule, näiteks ajaleheketile või teatud tele- või raadiovõrgule, mitte üksikutele reporterite või telesaadete kirjutajatele.
On peaaegu võimatu, et ühtki võrgustikku või ajakirjanduslikku väljaannet ei süüdistataks mingis erapoolikuses. Peened asjad, nagu sõnavalik, programmeerimise ajapiirangud ja sponsorid, võivad kõik viidata sellele, et organisatsioon ei ole neutraalne. Iga inimene, kes uudiseid edastab või kirjutab, peab samuti kõvasti tööd tegema, et vältida oma arvamuste avaldamist. Need arvamused võivad avaldada eelarvamusi lihtsalt sõnavaliku või käänete ja hääletooni kaudu uudiste edastamisel.
Üks meedia kallutatuse vorme on suutmatus kaasata loole erinevaid vaatenurki. Sageli võidakse seda vaadelda kui vastupidise vaatenurga hõlmamata jätmist, kuid praktiliselt võimatu on kaasata konkreetse küsimuse kõiki seisukohti, kuna inimesed lähenevad küsimustele rohkem kui kahest küljest. Näiteks need, kes kuuluvad äärmuslikesse erakondadesse nagu libertaarlased või roheliste partei, tunnevad sageli, et nende seisukoht ei ole ajakirjanduses piisavalt esindatud.
See suutmatus esindada loo kõiki tahke ei pruugi siiski olla tahtlik eelarvamus. Uudislugudel ei pruugi lihtsalt olla aega kõigi seisukohtade kajastamiseks ja need võivad jääda klassikaliste “külgede” juurde, nagu vasak ja parem, püüdes piirata meedia kallutatust. Meedia võib siiski tehniliselt olla kallutatud, kuna see ei suuda esindada kõiki seisukohti.
Teatud meedia kallutatus on üsna räige. Tegelikult on mõned jaamad või programmid tuntud uudiste esitamise poolest viisil, mis võtab selgelt määratletud positsiooni. See kehtib selliste saadete kohta nagu klubi 700, mis tõlgendavad uudiseid konservatiivsest kristlikust vaatenurgast. Mõned riigid näitavad ka oma programmides erapoolikust, kui valitsus kontrollib meediat.
Näiteks Hiinas on teatud programmid lubatud, teised aga mitte ning teatud lugusid võidakse kirjutada, teisi aga eirata. See on katse kontrollida, kuidas elanikkond maailmast mõtleb, mis aitab säilitada valitsuse kontrolli inimeste üle. Ka teised riigid esitavad uudiseid teatud ideaalide suunas kaldu. Näiteks mitmed islamiriigid kontrollivad meediat ja kalduvad seda religioossete ideaalide ülistamiseks. Teokraatiates on see sageli nii.
Teine näide meedia kallutatusest, mis kipub esinema islamimaades ja ka USA-s, on faktide esitamine, mis näitavad rahvuslikku ja rahvusvahelist kallutatust. Enamikul juhtudel, kui USA-s uudiste esitlemisel arutatakse maailma võtmeküsimusi, arutatakse neid küsimusi tavaliselt pigem selle järgi, kuidas ameeriklased neid tajuvad, mitte seda, kuidas maailm neid tajub.
Paljudel inimestel on üsna huvitav vaadata uudiste aruandeid muudest riikidest kui nende kodumaa, mis on nüüd laialdaselt saadaval erinevates kaabelvõrkudes. Need lood kipuvad suuresti erinema traditsioonilise USA meedia esitatavatest lugudest, kuigi ka neis võib olla teatud eelarvamusi. Iiri uudistejaam võib uurida USA otsuseid seoses sellega, kuidas see näiteks Iirimaad mõjutab. Briti uudistejaamad võtavad sageli globaalsemat vaadet, kuid võivad siiski näidata mõningast erapoolikust.
Praeguse ülemaailmse suhtluse üks eeliseid on see, et inimestel on juurdepääs paljudele vaadetele. Ükskõik, kus keegi elab, võib ta tõenäoliselt lugeda Rootsi ajaveebi, kuulata Lähis-Ida raadiouudiseid, lugeda Hiina ajalehti või vaadata nende ühiskonda kritiseerivat televiisorit. See juurdepääs aitab võidelda meedia kallutatusega, kuna see võimaldab inimestel uudiseid ise laiemas kontekstis uurida. Mõned inimesed eelistavad aga meediat, mis on oma erapoolikusest teadlik, kuna see esitab neile teavet, mis tugevdab nende endi arvamust.