Meditsiiniline käibekapital on raha, mida kasutatakse meditsiiniasutuse asutamise või juhtimisega seotud kulude rahastamiseks. Meditsiinilise käibekapitali kogumiseks on palju võimalusi, sealhulgas laenude võtmine, investorite otsimine ja toetuste taotlemine vajalike meditsiiniseadmete rahastamiseks. Praksise avamise ja juhtimisega seotud kulud võivad olla väga suured ning juurdepääs meditsiinilisele käibekapitalile on hooldusteenuste osutajate ja nende töötajate jaoks ülioluline.
Üks võimalus meditsiinilise käibekapitali jaoks on laen. Laenu saab kasutada kliiniku jaoks kasutatava ehitise ehitamiseks või ostmiseks ning seda võib kasutada ka asutuses kasutatavate meditsiiniseadmete ostmiseks. Mõned finantsasutused on spetsialiseerunud meditsiinilisele käibekapitalile ja neil võib olla saadaval kohandatud laenutooteid. Intressimäärad ja -tingimused on erinevad ning mitme ettevõtte poole pöördudes võib olla võimalik saada konkurentsivõimelisi hinnapakkumisi.
Mõned praktikud pöörduvad investorite poole. Inimesi kutsutakse ostma praksise osakuid, kasutades nende raha meditsiinilise käibekapitalina praksise avamiseks ja selle käigushoidmiseks. Seda tehnikat saab kasutada igas suuruses haiglates ja kliinikutes. Taotleda võib ka annetusi, eriti kui praksis pakub teenuseid kogukonna madala sissetulekuga liikmetele või eriteenuseid haavatavatele rühmadele, nagu lapsed või teatud häiretega patsiendid. Filantroopid võivad panustada meditsiinilise käibekapitali, et tagada nende teenuste kättesaadavus.
Mõnikord on saadaval ka toetusi. Arstid võivad tavaliselt taotleda raha valitsuselt või eraorganisatsioonidelt, kui nad nõustuvad pakkuma teatud tüüpi teenuseid või hoidma oma tasusid madalal, et muuta arstiabi kogukonna liikmetele taskukohaseks. Praksise avajad saavad teavet saadaolevate toetuste kohta uute ravikliinikute rahastamiseks, samuti on võimalik saada toetusi kliiniku tegevuse jätkamiseks.
Meditsiinilist käibekapitali otsides peab inimestel olema selge plaan koos üksikasjaliku dokumentatsiooniga, milles arutataks praktika laadi, pakutavaid teenuseid ja seda, kuidas ta kavatseb kogukonnaga koostööd teha. Finantsdokumendid tuleb teha kättesaadavaks koos teabega hinnanguliste tegevuskulude kohta. Seda teavet kasutatakse selleks, et teha kindlaks, kas tava toimib tõhusalt, muret tekitavad annetajad, kes soovivad, et nende raha kasutataks tõhusalt, ja laenuandjad, kes soovivad tagasimakseid saada. Uute praktikate puhul näitab selge plaani olemasolu inimestele, et praksise juhid on organiseeritud ja valmis tööle asuma.