Meditsiiniline antropoloogia uurib, kuidas kultuurilised, ökoloogilised, sotsiaalsed ja ajaloolised jõud mõjutavad konkreetses ühiskonnas kasutatavat meditsiini ning kuidas need jõud mõjutavad üksikisiku tervist, konkreetse kogukonna tervist ja keskkonna stabiilsust piirkonnas. Et jõuda täpsete järeldusteni nende jõudude rolli kohta meditsiinis ja üldises tervises, tugineb meditsiiniantropoloogia mitmetele akadeemilistele distsipliinidele, sealhulgas kultuuriantropoloogiale, keeleteadusele, tervishoiule ja bioloogiale. Alates meditsiiniantropoloogia arengust 20. sajandi keskpaigas on valdkond välja töötanud spetsiifilise meditsiiniantropoloogide koolitusprogrammi ja kirjanduse, millega peavad tutvuma kõik selle ala asjatundjad. Meditsiinilise antropoloogia jaoks on ilmnenud rakendused, mis on aidanud muuta seda, kuidas haiglad ja esmatasandi tervishoiuteenused kogukondadesse tuuakse, hõlmates samas kogukonnas esinevate keeruliste kultuuri- ja keskkonnategurite mõju.
Meditsiinilise antropoloogia akadeemiline distsipliin tekkis vastusena Euroopa ja Põhja-Ameerika meditsiiniringkondade murele kliinilise haiglakoolituse osas, mis oli levinud kogu 20. sajandi esimesel poolel. Enamik arste ja teisi tervishoiutöötajaid loobus sel ajal igasugusest rahvameditsiini ja muude populaarsete meditsiini vormide tunnustamisest, et kohaldada sama arstiabi standardit, sõltumata arstide ravitavatest patsientidest. 1940. aastateks hakkasid Euroopa antropoloogid ja teised akadeemikud avaldama artikleid teemal, mida nad nimetasid “tervise antropoloogiaks” või “meditsiini antropoloogiaks”. Need paberid meenutasid pigem filosoofilisi traktaate antropoloogia rolli kohta meditsiinis kui selgeid soovitusi, kuidas muuta meditsiinikogukonda patsientide ravile.
1960. aastatel hakkasid arstid mõistma piirkondlike ja etniliste jõudude mõju tervishoius ning rakendama mõningaid varajaste meditsiiniantropoloogide leide oma meditsiinipraktikasse. Meditsiiniantropoloogia Selts asutati 1967. aastal arstide ja antropoloogide koosluse poolt. Need spetsialistid soovisid teha koostööd eesmärgiga rakendada meditsiiniantropoloogide akadeemilisi teooriaid ja avastusi patsientide ravis kogu maailma piirkondades.
Järgnevatel aastakümnetel on meditsiiniantropoloogiast saanud ametlik õppevaldkond, kus on magistrikraadid ja doktoriõppe programmid mõnes Euroopa, Põhja-Ameerika, Austraalia ja Uus-Meremaa tunnustatuimas akadeemilises asutuses. Meditsiinilised antropoloogid on paljudes riikides juhtinud edukaid haridusprogramme, mis on inspireerinud vaimse tervise haiglate ja muude asutuste lõplikku deinstitutsionaliseerimist. Lisaks on antropoloogide ja tervishoiutöötajate koostöö viinud tõhusate meditsiiniprogrammide juurutamiseni, mis on keskendunud elukvaliteedi parandamisele ja kohalikele terviseprobleemidele pikaajaliste lahenduste leidmisele, mitte lihtsalt kliinilisele abile.