Mis on meditatsiooni roll islamis?

Islamis on meditatsioonil pikk traditsioon ja sellel võib igapäevaelus olla palju erinevaid rolle. Mõned meditatsioonitoimingud on mõeldud mõistuse puhastamiseks, võimaldades aktsepteerida õpetusi, mida võidi päeva jooksul õppida. Mõned meditatsiooni vormid, nagu salat või ametlikud palved, on mõeldud inimese lähendamiseks Allahiga. Teatud teemal mõtisklevat meditatsiooni saab kasutada teadmiste või mõistmise saavutamiseks ning see on islamis üks auväärsemaid tavasid. Samuti on filosoofia, et islami meditatsiooni lõppeesmärk on saavutada meditatiivne seisund, mis püsib kogu päeva ja öösel magada.

Islami meditatsiooni ajalugu algab prohvet Muhamediga. Mekas linnas viibides külastas ta lähedal asuvat mäge ja leidis sealt koopa. Ta mediteeris koopas, otsides teadmisi, mõistmist ja lähedust Allahiga. Just nende meditatsioonide ajal hakkas ta saama Koraani ilmutusi.

Mõned peavad salatit ka meditatsiooni vormiks. See on ametlike palvete sari, mida peetakse päeva viies konkreetses punktis. Salati esitamine algab alles siis, kui inimene on juba rahus ja poolmeditatiivses seisundis. Sõnade ja liigutuste kordamine on väga sarnane teiste meditatsioonivormidega, mida tehakse kogu maailmas. Kuigi salatit tehakse peamiselt Jumalaga suhtlemiseks ja tänu avaldamiseks, aitab see ka meelt puhastada ja toob kummardajatele rahu, enne kui nad seisavad silmitsi ülejäänud päeva segadustega.

Tafakkur, mida võib vabalt tõlkida kui “mõtisklemist”, on meditatsiooni vorm, mille käigus meel pööratakse sissepoole, et uurida ja mõista elu erinevaid aspekte. Seda terminit mainitakse Koraanis ja selle eesmärk on aidata inimesel ennast paremini mõista ja tunda, et ta saaks omakorda paremini tunda Allahit. Tafakkuriga on seotud erinevad praktikad, nagu Koraan ja hingamismeditatsioonid.

Meditatsiooni roll islamis on teadmiste ja mõistmise leidmisel abistamine. Mitmed Koraani salmid näitavad, et teadmised on religiooni jaoks väga väärtuslikud ja aitavad mõista Allahit ja maailma. Prohvet Muhammed õpetas isegi, et mõtisklemise väärtus on võrdne või väärtuslikum kui õiglane kummardamine.