Insuliinist sõltuvatel diabeetikutel on valida mitme insuliiniga ravi vahel. Mõned on võimelised võtma iga päev ühe või kaks pikatoimelise insuliini süsti, mõned kasutavad insuliinipumpa ja mõned diabeetikud kasutavad MDI-režiimi või mitut igapäevast süsti.
MDI-režiim toimib vastavalt sellele, kuidas organism insuliini kasutab. Pankreas kipub kogu päeva jooksul pidevalt tootma insuliini, et säilitada funktsioon. Kui aga inimene midagi sööb, saab kõhunääre sõnumi toota rohkem insuliini, et toime tulla süsivesikutega, mida inimene sööb. Seetõttu on diabeediga toimetulemiseks sageli ette nähtud madala süsivesikute sisaldusega dieet. Insuliinist sõltuva diabeetiku puhul toodab pankreas insuliini vähe või üldse mitte. Kui diabeetik on II tüüpi diabeetik, võib tema insuliiniresistentsus olla piisavalt tõsine, et resistentsuse ületamiseks on vaja lisainsuliini.
MDI-režiimis kasutatakse tavaliselt kahte tüüpi insuliini: pikatoimelist ja kiiretoimelist. Pikatoimelist insuliini nimetatakse basaalinsuliiniks. Pikatoimeline insuliin katab üldiselt organismi põhi insuliinivajaduse 12-24 tunniks. Lühitoimeline ehk boolusinsuliin katab organismi insuliinivajaduse toidukorraks. Basaal- ja boolusinsuliini tase määratakse sagedase veresuhkru analüüsiga. MDI-režiimi baasmäärad määratakse sageli öö jooksul veresuhkru mõõtmise ja hommikuse tühja kõhuga. Kui põhinäidud on välja töötatud, hakkab diabeetik tavaliselt booluse numbritega tegelema.
MDI-režiim võimaldab 1. tüüpi diabeetikul süüa vabamalt kui 2. tüüpi diabeetikul, kuigi MDI-režiim võib võimaldada ka 2. tüüpi diabeetikul rohkem vabadust kui neil, kes ei saa insuliini. Selle põhjuseks on asjaolu, et diabeetik “katab” oma toidukordades olevad süsivesikud täiendava kiiretoimelise insuliiniga, mis siseneb kiiresti vereringesse ja õigel manustamisel hoiab diabeetikul pärast sööki veresuhkru “kõrgeid”. Õige booluse saamiseks peab diabeetik välja mõtlema umbkaudse süsivesikute arvu toidukorras ja teadma oma insuliini ja süsivesikute suhet. Näiteks standardarvuks on 1:15. See tähendab, et diabeetik võtab iga 15 grammi tarbitud süsivesikute kohta ühe ühiku boolusinsuliini. See arv määratakse sageli katse-eksituse meetodil ning raske insuliiniresistentsusega II tüüpi diabeetikute puhul on see arv palju suurem.
Kuigi MDI-režiim võib olla tõhus diabeetikute ravis, on sellel mitme süstimise ilmne puudus. Paljudel diabeetikutel on raskusi “värskete” süstekohtade leidmisega, mis tagavad ka insuliini hea imendumise. See võib olla kulukas ka insuliini, süstalde ja nõelte või insuliinipliiatsi kulude arvutamisel. MDI-režiim võib põhjustada ka hüpoglükeemia või hüpoglükeemia (väga madal veresuhkru tase) juhtumeid, kui on manustatud liiga palju insuliini. Enamikul diabeetikutel soovitatakse hüpoglükeemia korral hoida läheduses glükoositablette või mõnda muud kiiresti imenduvat suhkrut. Hüpoglükeemia avaldub tavaliselt värisemise, higistamise, nägemise ähmastumise, pearinglusega. Hüpoglükeemiat saab suhkruga kergesti ravida, kuid diabeetik peaks hoidma ka pidevalt veresuhkrumõõtjat, et hüpoglükeemia kahtluse korral verd testida.
Kuigi MDI-režiim on paljude diabeetikute jaoks juhitav, otsustavad teised kasutada insuliinipumpa, mis annab pideva kiiretoimelise insuliini voolu. Otsust ühelt meetodilt teisele üle minna ei tohiks kunagi võtta kergekäeliselt ning diabeetik peaks alati mõlema raviskeemi osas palju uurima. Samuti tuleks konsulteerida diabeetiku arstiga, kes peab patsiendiga koostööd tegema, olenemata tema valitud raviskeemist.