Matemaatika ja luule on kaks näiliselt vastandlikku õppevaldkonda. Neid kahte saab kombineerida, et moodustada matemaatilist luulet mitmel huvitaval viisil. Luuletuse ülesehitust ja kujundeid saab võrrelda matemaatiliste kontseptsioonidega või nendega sisendada. Lisaks saab luulet kasutada matemaatika õpetamise vahendina.
Mõned luuletajad, nagu bengali kirjanduse esindajad, seostavad luuletuse struktuuri matemaatiliste mõistetega kui matemaatikaluule üht vormi. Näiteks nii nagu matemaatiline võrrand on sageli sirgjooneline valem, mida tuleb järgida, võib ka luuletus pakkuda lihtsat mõtet vähese sõnaga ja ilma takistava keeleta. Sellistes struktuurides on matemaatilised kujundid sageli siiski silmapaistvad.
Võib-olla on matemaatikaluule põhijooneks matemaatiliste kujundite kasutamine luuletuses. Luuletajad nagu Rita Dove on seda tava populariseerinud. Ühes luuletuses alustab see luuletaja väitega, et on tõestanud teoreemi. Luuletuse lõpuks on ta töötanud ka geomeetrilise ristmike idee ja lõpmatuse mõistega. Levinud matemaatilised sümbolid, nagu korrutamis- ja jagamismärgid või pii-sümbol, võivad sellistes luuletustes esineda või mitte.
Matemaatilist luulet saab kasutada ka vahendina matemaatika mõistete õpetamiseks huumori ja kujutlusvõimega, eriti väikelastele. Loomingulised õpetajad on koostanud luuletusi, et näidata kõike alates liitmisest ja lahutamisest kuni rahavahetuse mõistmiseni. Üks kategooria näide on võrdluule, mis hõlmab sõnade või kujutiste kasutamist matemaatilise valemi rakendamiseks poeetilise riimi ja salmi kaudu. Need lähenemisviisid võivad kasutada tegelikke numbreid või kirjeldavaid ideid (nt mesilase pluss nahk võrdub nõelamisega), kuigi viimane on üldise idee jaoks tõhusam. Mõned juhendajad võivad traditsioonilise kirjanduse loo vormi matemaatikaprobleemi asemel isegi valida luuletused.
Hoolimata sellest, et üks toetub tunnetele ja teine loogikale ja mõistusele, usuvad propageerijad, et matemaatika ja luule võivad toimida käsikäes. Esitatakse ju matemaatilisi mõisteid sageli sõnade ja olukordade kujul, nagu eelmainitud tekstülesannetes. Lisaks kasutavad inimesed sageli luulet või muud sümboolset keelt, et meeles pidada matemaatilisi ideid, näiteks luuakse akronüüme, et meeles pidada valemi konkreetset järjekorda. Kõrgem matemaatika, nagu arvutus ja geomeetria, liidavad rutiinselt ka tähti ja numbreid.
Võib isegi väita, et matemaatika ise – sarnaselt luulega – on sümbolite distsipliin. Nii nagu hästi paigutatud sõna või metafoor saab luules suurema teema kehastuseks, nii hakkab üks lihtne matemaatiline sümbol või valem esindama aja, liikumise ja tegelikkuse enda mõisteid. Mõlemal pealtnäha lahkneval areenil võib leida elumustreid. Matemaatiline luule võib seda lähenemist illustreerida.