Mässuvastased seadused on seadused, mille eesmärk on võidelda võimaliku mässu ohu vastu. Ajalooliselt on paljudel rahvastel olnud karmid mässuvastased seadused, mis on tekitanud küsimusi sõnavabaduse ning poliitiliste kommentaaride ja väljendusõiguse kohta. Valitsusel võib olla väga raske leida tasakaalu, sest mässuvastane seadus piirab võimalikke ohte riigi julgeolekule ja piirab kodanike vabadust. Aeg-ajalt sütitab rahva mässuvastaste seaduste muutmine sellel teemal uue poleemika tormi.
Mässus süüdimõistmiseks peab keegi agiteerima valitsuse kukutamist, kuid mitte otseselt osalema. Agitatsiooni saab läbi viia muu hulgas kirjasõna, graafilise meedia või koosolekute kaudu. Seda terminit kasutatakse mõnes rahvas ka ülestõusu kirjeldamiseks. Mäss erineb riigireetmisest, mida peetakse raskemaks kuriteoks. Riigireetlik käitumine hõlmab tegusid, mis õõnestavad otseselt valitsust või annavad vaenlasele väärtuslikku teavet.
Kunstnikke ja kirjanikke ohustavad nende töö iseloomu tõttu mässuvastased seadused. Paljud inimesed tahavad võimet kritiseerida oma valitsuse tegevust või valitsuse inimesi. Valitsuses, mis ei väärtusta kõrgelt sõnavabadust, võidakse kirjanikku vangistada selle eest, et ta on kirjutanud presidenti häbiväärset raamatut, või kunstnikku ähvardavad poliitilise kunsti teose loomise tagajärjed. Nii on see varem olnud paljudes riikides, sealhulgas USA-s, kes võttis 1798. aastal vastu kurikuulsa välismaalaste ja mässuseaduse.
Mässuvastaste seaduste puhul on probleemiks vajadus teha vahet kõnel, mis tegelikult ähvardab valitsust, ja poliitilistel kommentaaridel. Paljudes riikides hindavad kodanikud kõrgelt võimalust reformida valitsust valimisprotsessi kaudu, sest nad soovivad rääkida oma probleemidest, mida nad valitsusega seoses näevad, ja nende lahendamise viisidest. Teistes riikides võib valitsus, näiteks diktatuur, piirata kodanike võimet muutusi esile kutsuda, kasutades sageli karme mässuvastaseid seadusi. Teisest küljest tuleb käsitleda kodaniku tegevust, kes õhutab inimesi mõrvama prominentset parlamendiliiget.
Valitsus püüab mässuvastaste seadustega välja juurida õõnestava ja potentsiaalselt kahjuliku käitumise. Mõnikord võib seadus ettevaatuse poolelt liiga kaugele kalduda, piirates kodanike õigusi. Kodanikud, kes tunnevad, et nende riigi mässuvastased seadused on sobimatud, kasutavad tavaliselt nende vastu võitlemiseks seaduslikke vahendeid. Selliste seaduste vaidlustamine kohtus toob kaasa arutelu ning võib kaasa tuua seaduse või selle kohaldamise muudatuse.