Keele- ja humanitaarteaduste valdkonnas on marksistlik kriitika kirjanduskriitika käsitlusviis, mis kasvas välja majanduslikest, sotsiaalsetest ja poliitilistest ideoloogiatest, mille algselt töötas välja Karl Marx 19. sajandil ning keskendub sellest tulenevalt teose ideoloogilisele sisule. kirjandusest. Marksistlik kriitika uurib kirjanduslikku jõupingutust selle eelduste ja väärtuste, mida see avaldab seoses selliste küsimustega nagu võim, klass, rass ja kultuur, mitte kunstistiili, vormi, kirjakvaliteedi, süžee või muude mõõdupuude elementide seisukohast. kasutatakse sageli kirjanduskriitikas. Kuigi marksistlik kirjanduskriitika kasutab traditsioonilisemaid kirjandusanalüüsi tehnikaid, on mure kirjandusteose esteetika pärast teisejärguline selles sisalduvate lõplike poliitiliste ja sotsiaalsete tähenduste uurimisel.
Lisaks traditsioonilisematele kirjanduskriitika võtetele vaatleb marksistlik kriitika seda, kuidas tegelased omavahel suhestuvad. Erilist huvi pakuvad interaktsioonid, mis näitavad tegelaste sotsiaalset hierarhiat ja individuaalset maneeri, mida võib seostada erinevate sotsiaalsete klassidega. Marksistlikku kriitikat huvitab eelkõige see, missuguseid töid on tegelastel, et neid klassi- või majandussüsteemi paigutada. Analüüsi osaks on sageli ka see, kui palju nad peavad töötama ja millises luksuses nad elavad.
Huvi pakub tegelaste vaba aja kasutamine. Vaba aeg peegeldab indiviidi vaba valikut ja ühiskonnale vastavuse määra. Analüüsitakse valitsuse rolli kirjandusteoses, et teha kindlaks, kuidas ta rolli mängis, milliseid vahendeid kasutas ja kui edukas see avalikkuse ees oli.
Marksistliku kriitika jaoks on kirjanduse analüüsimine poliitilisest või sotsiaalsest vaatepunktist Marxi teooriate loomulik väljund. Marksisti poolt vaadatuna on kirjanduse aluseks kirjaniku ideoloogia ja taust. Kirjandust peetakse sotsiaalseks institutsiooniks, millel on tuvastatav ideoloogiline funktsioon.
Marksistlik kriitika vaatleb kirjandusteost ega pea seda ei jumaliku või inimliku inspiratsiooni tulemuseks ega kirjaniku puhtkunstiliseks pingutuseks. Selle asemel peetakse kirjandust pärinevaks ideoloogilistest ja majanduslikest oludest, millesse kirjanik sukeldus. Marksistliku kriitika jaoks on inimese lõplikuks ja tähtsaimaks kogemuse allikaks sotsiaal-majanduslik süsteem, mille liige ta on. Marksistlik kriitik näeb kirjandust lihtsalt järjekordse töö produktina. Kirjanikud toodavad, teost müüakse turul ja lugejad tarbivad – see kõik on majandus.