Märkmete tegemine on see, kui kuulaja võtab loengu, kõne või ettekande kokku kõige olulisemateks punktideks ja kirjutab need punktid hilisemaks kasutamiseks üles. See võib aidata kuulajal öeldu meelde jätta, et seda saaks tõhusamalt meelde tuletada ja kasutada. Märkmete tegemine võib olla oluline alati, kui kuulaja peab teadma või mäletama märkimisväärset hulka teavet, mida kõneleja talle rääkis, sest ilma märkmeid kasutamata võib olla raske kõike öeldut meelde jätta. Paljud eksperdid soovitavad viit näpunäidet märkmete tegemiseks ja kasutamiseks: salvestage, vähendage, lugege ette, kajastage ja vaadake üle.
Märkmete tegemisel on salvestamine kõneleja öeldu üleskirjutamine. Selle asemel, et kuulaja koostab täielikku ärakirja, hõlmab märkmete tegemine põhipunktide, kõige olulisema teabe või kõige uue või raskesti meeldejääva teabe üleskirjutamist. Need märkmed võivad olla täislaused, võtmesõnad või mis iganes, mis on märkmiku jaoks kõige kasulikum.
Kui kõneleja on rääkimise lõpetanud, saab märkmete koostaja oma märkmeid vähendada. See hõlmab märkmete läbimist ja kõige ebaolulise või üleliigse läbikriipsutamist või kustutamist. Märkmeid tehes ei pruugi kuulaja kohe aru saada, mis on oluline või ebaoluline. Samuti ei pruugi ta märkmete tegemise ajal kordumisest või liiasusest teadlik olla. Märkmete koostaja saab märkmete hulka vähendada ja märkmed ümber korraldada või koondada kõige kasulikumasse vormingusse.
Järgmisena saab märkme tegija ette lugeda ja mõtiskleda. See hõlmab järelejäänud märkmete lugemist – sageli valjusti, nii et märkmete koostaja kuuleb neid ja loeb – ja teabe üle mõtisklemist. Märkme tegija võib osa või kõik märkmed pähe õppida ja veenduma, et ta saab kogu teabest aru, selle asemel, et seda lihtsalt korrata. Kõik, mis on ebaselge, tuleks selgeks teha, võib-olla võtke ühendust esialgse kõnelejaga, et asja selgitada või küsimusi esitada. Märkme tegija võiks otsida vastuseid ka muudest allikatest, näiteks raamatutest, veebimaterjalidest, teistelt ekspertidelt või isegi teistelt sama kõnelejat kuulnud inimestelt.
Viimane samm on märkme tegijal noodid üle vaadata. Tavaliselt tehakse seda teabe mingil viisil kasutamiseks valmistumisel, näiteks enne testi või äriprojekti. Märkmete üldise ülevaate tegemine selles etapis võib aidata märkme tegijal oma mõtteid korrastada ja tagada, et kogu vajalik teave jääb meelde.
Lisaks viiele R-le on märkmete tegemiseks mõned lihtsad näpunäited. Loetava käekirja kasutamine tagab, et teave ei lähe kaduma. Märkmete tegemisel võidakse välja jätta sellised artiklid nagu “a” ja “the”, samuti muud levinud sõnad, et teavet saaks kiiremini kirja panna ja vähem ruumi kulutada.
Abiks võib olla alampealkirjade lisamine, mis näitavad erinevaid teemasid või arutelupunkte. Märkmete koostajad peaksid märkmete igale lehele lisama ka kuupäeva, pealkirja või üldise teema ja leheküljenumbri ning kinnitama kõik lahtised paberid, näiteks klambriga, kokku. See võib aidata vältida erinevate teemade märkmete või esinejate segunemist või osalist kadumist.