Märgistusteooria on sotsioloogiline teooria, mis käsitleb inimkäitumise erinevaid aspekte, eriti seda, kuidas teised inimese käitumist näevad ja sotsiaalsete normidega võrreldes. Üldiselt kasutatakse seda teooriat sotsioloogias ja kriminoloogias, aga ka mitmesugustes “vaimse haiguse” käsitlustes erinevate elukutsete seas. Teooria põhiidee on see, et ühiskond loob kontseptsiooni sellest, mis on normaalne, ja igaüks, kes osaleb mis tahes tüüpi “hälbiva” käitumisega, märgistatakse viisil, mis võrdleb teda “normiga”. Märgistusteooriat kasutatakse selleks, et uurida, kuidas inimesed ennast näevad, ning seda on kasutatud vaimuhaiguste ja kuritegeliku käitumise uurimisel.
Märgistamisteooriat, mida mõnikord nimetatakse sotsiaalse reaktsiooni teooriaks, töötasid välja mitmed erinevad sotsioloogid ja teadlased, pidades silmas inimkäitumise erinevaid aspekte. Sõltumata sellest, kuidas seda rakendatakse või selle poolt või vastu vaieldakse, on selle teooria põhistruktuur tavaliselt sama. Märgistamisteooria idee seisneb selles, et ühiskond loob rolle ja tegevusi, mida inimestelt tavaliselt oodatakse. Iga kord, kui keegi käitub viisil, mis väljub nendest ootustest – käitumisnormidest – või on nende vastu, märgistatakse teda viisil, mis viitab tema kõrvalekalduvale käitumisele.
Märgistusteooriat kasutatakse tavaliselt väitmaks, et kui see silt on inimesele kantud ning märgistatud isik selle ära tunneb ja sisestab, muudab see silt tema tegevust. Näiteks kuritegeliku käitumise puhul võib see teooria viidata sellele, et kui keegi on tembeldatud “kurjategijaks”, on tal raske muul viisil tegutseda. Sildistamise teooriat on kasutatud väitmaks, et teised näevad inimest jätkuvalt ainult kurjategijana ja et ta võtab selle sildi endasse ja käitub sildi õigustamiseks tõenäolisemalt kurjategijana.
Seda teooriat on kasutatud mitmel erineval viisil vaimuhaiguste ja psühholoogia uurimisel ning mõned on kasutanud märgistamise teooriat väitmaks, et selline haigus on pelgalt sotsiaalne konstruktsioon. Seda teooriat kasutatakse väitmiseks, et kui kellelgi on haigus diagnoositud ja “sildistatud”, näevad teised teda ainult haigusega inimesena. Need, kes seda argumenti kasutavad, väidavad ka, et ka tema hakkab tegutsema vastavalt etiketile ja diagnoosist saab isetäituv ennustus.
Märgistusteooriat on kasutatud ka teiste käitumisvaldkondade uurimiseks, mida on peetud ka hälbivateks, näiteks homoseksuaalsuseks. Argumente on esitatud selliste mõistete nagu “homoseksuaal” kasutamise vastu, kuna see termin on mõeldud isiku tuvastamiseks ainult tema isiksuse ühe aspekti alusel. Selliseid ja nende vastu esitatud argumente on sageli peetud väga vastuolulisteks ja need on jätkuvalt arutelu allikaks.