Mapplethorpe’i näitus ehk Mapplethorpe’i fotod aitasid kaasa kaasaegse ajaloo ühele kõige vastuolulisemale kunstinäitusele. Fotograaf Robert Mapplethorpe’i seeria pealkirjaga “X Portfolio” sisaldas avameelselt kujutatud seksuaalakte, mida mõned pidasid solvavaks ja pornograafiliseks. Mapplethorpe’i fotode kaasamine rändnäitusele, mida rahastas Ameerika Ühendriikide riiklik kunstide sihtkapital (NEA), tekitas Ameerikas tohutu arutelu kunsti parameetrite üle ja selle üle, kas vastuolulise materjali jaoks tuleks kasutada avalikke vahendeid.
1946. aastal sündinud ja New Yorgis Long Islandil üles kasvanud Robert Mapplethorpe omandas New Yorgi Pratti Instituudis kaunite kunstide bakalaureusekraadi. Tema tähelepanu nihkus fotograafiale pärast kolledži lõpetamist. Mapplethorpe saavutas populaarsuse 1970ndate lõpus ja 1980ndate alguses, peamiselt tänu kuulsuste portreede pildistamisele. Kuigi tema tüüpilisteks teemadeks olid lilled, ametlikud portreed ja klassikaline aktifotograafia, huvitas Mapplethorpe ka homoerootiliste tegude ning orjuse ja sado-masohhismi kujutamise vastu.
1990. aastal, varsti pärast fotograafi AIDSi surma, rahastas NEA ringkäiku kunstinäitust pealkirjaga “Täiuslik hetk”. Väljapanek, mida kuulsalt nimetatakse Mapplethorpe’i näituseks, sisaldas kunstniku töö tagasivaadet. Mõne Mapplethorpe’i fotograafia vastuoluline olemus tekitas raevu USA Kongressis, kus rühm kongresmene hakkas tegema lobitööd NEA eelarve suurte kärbete nimel. Kartes poliitilist kättemaksu, tühistas NEA näituse, mille korraldas hoopis Washingtoni kunstiprojekt.
Mapplethorpe’i näitus käivitas kogu Ameerikas sotsiaal-poliitilise debati kunsti olemuse ja selle üle, kas valitsuse rahastatud töödele tuleks kohaldada standardeid. Kongress eemaldas NEA eelarvest 45,000 XNUMX USA dollarit (USD), mis on ligikaudu sama summa, millega rahastati Mapplethorpe’i näitust ja kunstnik Andres Serrano sarnaselt protesti saanud näitust. Kongress kiitis heaks ka NEA toetuse andmise protsessi nõude, mis kaotaks raha oma olemuselt nilbeteks tunnistatud projektidele. Paljud kunstnikud leidsid, et see ebamäärane muudatus on võrreldav tsensuuriga ja mõned hakkasid NEA toetustest keelduma, kuna organisatsioon lubas kunsti tsenseerida.
Tänapäeval on Mapplethorpe’i näitus endiselt tõsine poleemika allikas kogu Washingtonis ja kunstimaailmas. Kuigi pooldajad väidavad, et esimene muudatus tagab sõnavabaduse õiguse, viitavad taunijad, et kuigi kunstnikel on see õigus, ei taga see valitsuse rahastamist. Mapplethorpe’i näitus sai keskpunktiks ka igivanas küsimuses, mis täpselt kujutab endast kunsti. Kuigi sellele küsimusele on teaduslikes tekstides ja kursusetöödes põhjalikult uuritud, ei pruugita kunagi vastust saada ning see kerkib tõenäoliselt ikka ja jälle esile seni, kuni kunstnikel on vabadus oma töid eksponeerida.