Nagu nimigi viitab, on mandoliini banjo kahe instrumendi ristand ja on banjo keelpillide perekonna liige, millel on mandoliinile iseloomulikud omadused. Seda aetakse sageli segi banjoliiniga, mis on täiesti erinev instrument. Pillil on täiuslikult ümmargune kõht, mis on valmistatud trummipeast, mille kael on lühem kui bandžo, mis ulatub keskelt välja. Selle tekitatav heli sarnaneb bluegrassi muusikas sageli kuuldavale bandžole, kuid see on vaiksem kui bandžo ja valjem kui mandoliin. Ameerikas tegi WA Cole pilli tuntuks 1918. aastal, kui täiustas selle mängimise kunsti.
Mandoliini banjo näeb esmapilgul välja nagu banjo, kuid lähemal uurimisel on see hoopis teistsugune. Pilli korpus on ümmargune nagu bandžo ja pealmine profiil on valmistatud sarnastest materjalidest, mida kasutatakse trummide peade valmistamisel. Tagakülg on valmistatud kergest puidust ja see võib olla avatud või konstrueeritud bandžoga sarnase resonaatoriga. Selle erinevus bandžost seisneb pilli kaelas, mis on kujundatud nagu mandoliini kael. Fikseeritud ja räsitud kael on sama pikkusega ja sellel on kaheksa nööri, mis on paigutatud paaridesse nelja käigu peale nagu mandoliinil.
Mandoliini banjo tekitab rikkaliku, täidlase heli, mis sobib selgelt eristatavate meloodiatega lugudele. See ei sobi kõvema kõlaga viisidele, näiteks iiri jigile, sest pillil on sama palju keeli kui mandoliinil. Mandoliin tekitab palju pehmemat tooni kui neljakeelse bandžo ja see on häälestatud samal viisil nagu mandoliin. Pea ehk kõhu suurus mängib samuti olulist rolli pilli tekitatava heli hulgas. Väiksemad pead tekitavad pehmemaid helisid, samas kui suuremad pead on valjemad.
Mandoliinibanjo saavutas populaarsuse 1920. aastatel, kui bandžoorkestrid said osaks Ameerika peavoolumuusikast. Selle lõi mandoliinitootja WA Cole mandoliinimängijatele, kes vajavad mandoliinist suurema helitugevusega instrumenti. Teised keelpillide tootjad, nagu Gibson ja Windsor, alustasid mandoliini bandžo masstootmist. Viimastel aastatel on seda pilli mängivate inimeste arv drastiliselt langenud. Lühiajaliselt aastatel 1970–1980 kasutati seda populaarse muusika stuudiosalvestustel bandžo asendajana.